Vahetevahel haarab mind nostalgia oma noorusaja kultuurilise mütoloogia järele. See oli maailm, kus magus limonaad oli veel moes, Super Bowl oli tähtis, Ameerika viis ülejäänud maailma demokraatiat, arst võis mu terveks teha ja teadlased lubasid elu järjest paremaks muuta. Nad olid oma sõnade kinnituseks just inimese Kuu peale sõidutanud.
Elu oli arusaadav. Kui usinalt õppisin, siis sain ma häid hindeid, pääsesin heasse ülikooli, pärast seda astusin doktorantuuri või sain mõne erialaseid teadmisi nõudva hästi tasustatud töökoha ja olin õnnelik. Kui mõned kahetsusväärsed erandid kõrvale jätta, siis tasus ühiskonna reeglite järgimine ennast ära: kui ma kuulasin meedikute viimaseid nõuandeid, hoidsin ennast New York Times’i abil asjadega kursis, sain hea hariduse, olin seaduskuulekas, investeerisin arukalt ja hoidsin Halbadest Asjadest (nagu näiteks narkootikumid) eemale, siis olin ma edukas. Mõned probleemid olid küll veel alles, aga teadlased ja eksperdid olid nende kallal agaralt ametis. Õige pea pidi mõni uuem arstide nõuanne, mõni uus seadus, mõni uus võte hariduses meie elujärge otsustavalt parandama. Lapsepõlves vormis mu tajumusi lugu, mida ma nimetan Inimsoo võidukäiguks. Selle müüdi järgi on inimkonnale pandud ülesanne luua teaduse, mõistuse ja tehnoloogia abil täiuslik maailm: alistada loodus, ületada oma animaalne alge ja ehitada üles ratsionaalne ühiskond.
