Robert Jürjendal: maastikumaalid tuulegeneraatorite ja päikesepaneelidega

Foto: Andre Taal; fotograaf Enlil Sonn

Pilt 1: 1966. aasta jaanuar oli minu ema mälestustes erakordselt külm. Kunda sünnitusmajast vastsündinu kojutoomine oli tõeline katsumus. Et lapsuke külma ei saaks, tuli ta mähkida tohutuks pambuks. Hruštšovi-aegne paneelelamu ei pakkunud ka erilist lohutust, toad olid kriitiliselt jahedad, kütta polnud millegagi. Radiaatorite vähenegi soojus haihtus läbi seinte tänavale. Nii toimus minu esimene kokkupuude 20. sajandi eesti talvise kliimaga.

Pilt 2: meenutus ühest karmist talvehommikust 70-ndate lõpus Võru linnas. Uni oli sügav ja magus, kell aga ketras halastamatult äratuse suunas, sest rutiinne koolipäev ootas ees. Suutsin mingil moel ühe silma pooleldi avada ja läbi jäätunud akna õue piiluda. Termomeeter näitas 27 kraadi alla nulli. See oli hea uudis – tõmbasin ennast kerra ja vajusin tagasi õndsasse unne. Neid alla 25-kraadiseid külmapühi kordus päris mitmel korral, jutt peatselt saabuvast jääajast tundus usutav.

Pilt 3: ilmselt millalgi 80-ndate alguses, talvisel Tamula järvel. Isa oli kirglik kalamees ja tiris mindki järvele kaasa. Mäletan, et tuuraga jääst läbiraiumine võttis ilmatu aja. „No see on pool meetrit küll!“ lausus isa. Eriti koomilisena mõjusid moodsamate jääpuuridega kalamehed, kes jääst läbisaamiseks olid pidanud kõhuli heitma, et meeleheitliku väntamisega tulemus saavutada.