intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu Kalevi Kulliga: elurikkus või otsatu parkimisplats?

„Tänapäeval räägitakse palju mitmekesisusest, liikide kadumisest, siili käekäigust ja laululinnu saatusest. Sellest, et tänu hariduse ühtlustamisele juhtub sama ka inimese tüüpidega, eriti juttu ei tehta.“

Viivi Luik „Maailm sügaviku kaldal“ (TT#5, 2.21)

„Ei ole ühtegi probleemi, millest meil ei õnnestu ennast välja asfalteerida“ – nii võiks vast lühidalt kokku võtta meie reduktsionistliku (mittetervikliku) maailmataju tuuma.

Reduktsionism tähendab keeruliste nähtuste tükkideks lahutamist, mis ei ole iseenesest kaugeltki rumal mõte. Ent nagu iga algselt mõistliku printsiibiga, võib ka sellega lõpuks absurdi välja põrutada. Praegu töötab nimetatud põhimõtte järgi rõhuv enamus meie ülikoolidest ja teadusasutustest. Need jaotavad meie teadmised distsipliinidesse ja alamdistsipliinidesse, selle lõputu spetsialiseerumise käigus kaob aga viimaks arusaamine suuremast pildist. Tulemuseks on see, et pindmisel poliitilisel tasandil rändab patsient – kelleks käesoleval juhul on kogu ühiskond – ühe eksperdi käest teise kätte. „Üks arst uurib maksa, teine aju ja omavahel nad nõu ei pea, kuigi aju ja maksa vahel käivad pidevad läbirääkimised,“ võtab meie reduktsionistliku olukorra kujundlikult kokku soome luuletaja Pentti Saarikoski.

„Mu koduriigi välispoliitika on laias laastus selline, et kui terroristid meid kuskil ründavad, siis katsume viivitamatult leida kedagi, keda pommitada,“ ütles Tähenduse teejuhtide 2. numbrile antud intervjuus („Üksi pole võimalik terve olla“, 10.20) USA mõtleja Charles Eisenstein, kellest tänaseks on saanud presidendikandidaat Robert F. Kennedy nõunik. Põhimõtteliselt samamoodi käitume ka teiste probleemide korral. Kaks aastat tagasi pommitasime innukalt batsilli, nüüd anname tuld süsihappegaasile. Ükskõik mis kitsaskoht meie ees parajasti ka ei seisaks – terroristid, viirus või kliima soojenemine –, üritame selle taandada ühemõõtmeliseks probleemiks ja sellest siis mingi tehnokraatliku lahendusega igaveseks ajaks igavesti jagu saada. Kuivõrd igal juhul tuleb hiiglaslikuks jõupingutuseks mobiliseerida kogu ühiskonna ressursid, kulub militaarne retoorika marjaks ära ja nii me tuigerdamegi ühest sõjast teise.

Kaks aastat tagasi nii Swedbanki kui ka Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas ilmunud suurepärase teose „Kliima: uus lugu“ alapeatükis „Geotehnoloogia luulud“ tutvustab Eisenstein uuemat relvastust, mida me praegu süsihappegaasi vastu kasutame. Esiteks võime kallata maailmamerre hiiglasliku koguse süsihappegaasi siduvat raudoksiidi, teiseks võõbata taeva üle aerosooliga ja kolmandaks imeda süsihappegaasi peletislike tolmuimejate abil atmosfäärist välja. Pole imestada, miks meile sellised lahendused meeldivad. Kõik need meetmed parandavad tööhõivet, edendavad innovatsiooni, suurendavad jätkusuutlikkust jne. Õige pea näitab kellegi Excel, et tolmuimeja saab süsihappegaasist jagu tõhusamalt kui püha tammesalu, nii et lisaks tolmuimejatele võib nüüd senisest veelgi uljamalt investeerida ka sae- ja asfalditööstusesse. Viimaks oleme üksipäini keset üüratut parkimisplatsi ja läheme lõplikult hulluks.

Ühtegi probleemi ei saa lahendada nende meetoditega, mis on selle probleemi algselt esile kutsunud, on mitmel korral rõhutanud tšehhi juurtega USA psühhiaater Stanislav Grof („Vangistatud teadvus“; TT#28, 2.23). Tema sõnul on meid järjest hoogu koguvasse globaalsesse kriisi tõuganud seesama reduktsionistlik ja mehhanitsistlik maailmapilt, millel rajanev maailmakord on nüüd oma raudoksiidi ämbrite, aerosooli pintslite ja tolmuimejatega komberdanud katastroofilise kollapsi künnisele. Selle arusaamaga näivad nõustuvat nii Charles Eisenstein kui ka tänases lehes intervjueeritud Tartu Ülikooli biosemiootika professor Kalevi Kull. Esimene kutsub meid vaatama loodust armastava pilguga, sest kui me ei muuda oma põhiväärtusi ja suhtumist, ei aita meid ükski tehnokraatlik hookuspookus.