Maarja Vaino: millise kliima pööret vajame ennekõike?

Foto: Andre Taal, fotograaf Raido Pedak

Peaaegu alati, kui juttu tuleb heitlikust kliimast, meenub mulle tsitaat A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ III osast. See on niisugune:

„Isegi loodus oli nagu kaotanud tasakaalu. Alles paar päeva tagasi teatasid lehed maasikaõitest ja maasikaist, mis valminud sügissoojuses, kui äkki leiad hommikul värske, helevalge ja kerge, nagu udusulise lume. Teda on langenud igale poole – katusele, korstnaservadele, kolletanud puulehtedele, postide otsa, aedadele, põõsastele, rohule, tänavakividele, kõnniteedele, kust ta kõrvaldatakse luudadega. Oled üllatatud, isegi nagu erutatud, ajad ruttu riided selga, tõttad välja, et kõndida selle helendava ime keskel, tunda tema karget hingust, aga sa pole jõudnud õieti veel mõnulema hakatagi, kui kõik tuhmub, vesistub, poristub ja ainult veel kusagil põhjapoolse katusekallaku kättesaamatus kõrguses näed seda, mille pärast tõttasid tänavale.“

Tammsaare kirjeldab siin ilma, kuid loodusnähtus on romaanis mõistagi metafoor. Kolmas osa keskendub 1905. aasta revolutsioonile ning ilm tähistab siin oma teist tähendust – (maa)ilma, mis on ühiskondlike tormide käigus „nagu kaotanud tasakaalu“.

Nii nagu 1905. aastal, elame meiegi omajagu revolutsioonilistel aegadel. Küllap tundub paljudele, et ka praegu on mingi tasakaal kaduma läinud ning käimas on heitlikud ja kontrollimatud protsessid. Ning ilmastik toetab seda tunnetust omalt poolt, pakkudes varasemast rohkem torme, kuumust, lund ja maavärinaid.

Või kas pakub? Ka aegadel ammu enne tööstusrevolutsiooni on ilm olnud heitlik ja kontrollimatu. Ehk ei ole küsimus nii palju looduslikus kliimas, vaid rohkem psühhokliimas, milles elame?