Mõned aastad tagasi jäi mulle esmakordselt kõrvu „hullunud roheliste“ kaebekisa, et liiga palju metsa võetakse mõtlematult maha. Minu kolleeg, kes oli töötanud puidutööstuses, kinnitas, et metsa peabki noorendama, muidu tuleb sest kahju rohkem kui kasu. Ma uskusin pigem kolleegi, sest ta oli selles valdkonnas töötanuna minu jaoks arvamusliider – ekspert. Aktivistide kisa aga aina valjenes. Eestimaal ringi sõites kippus meil tihtipeale autos tekkima arusaamatusi. Üks ütles, et kurat, valus on vaadata neid maanteeni ulatuvaid rüüstatud raielanke, see vaatepilt teeb haiget. Mina jällegi püüdsin tasandada pahameelt omalt poolt lisades, et noh, mis see üks lank ikka teeb ja et näe siin teises kohas on veel kõik puud alles. Lahkheli talletus sügavamale hingesoppi ja erimeelsused metsade osas jäid. Ma uskusin ikka veel eksperte, sest nemad ju teavad, neil on tabelites kõik kirjas, nad oskavad arvutada, on vastutustundlikud ja räägivad jätkusuutlikkusest.
/nginx/o/2024/04/18/16013219t1h074c.jpg)