juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: tervemõistuslikkus on grupiprojekt

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

„Samuti ei näe me sarnast paanikat ja palavikulist tegevust enesetappude ümber, mis tapavad kogu maailmas üle miljoni inimese aastas (USA-s 50000 inimest) ning mille epideemia kujutab endast üksnes masenduse ja meeleheite jäämäe tippu,“ kirjutas Charles Eisenstein neli aastat tagasi ilmunud suurepärases essees „Kroonimine“. Põhjus on lihtne, arutles autor, me lihtsalt ei tea, mida suitsiidide, sõltuvus- ja autoimmuunhaiguste ning ökoloogilise krahhiga peale hakata, sest meie tavapärased kontrollikesksed reageerimisviisid pole nende probleemidega tegelemisel kuigi mõjusad. „Kui saabub nakkushaigus, saame lõpuks tegevusse sukelduda,“ jätkas ta samas.

Ma avastasin Charles Eisensteini tänu Rebel Wisdomi asutajale ja eestvedajale David Fullerile („Kes meist on siin õigupoolest naiivne?“; TT#1, 9.20), kelle intervjuu Eisensteiniga („An Epidemic of Control“) ilmus YouTube’i 2020. aasta 11. aprillil. Eisensteini põhisõnum – „Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut“ – kõlas minuga kohe kaasa, sest see erines lootusrikkalt ametlike infokanalite litaaniast, mis mu meelest oli sama ühepoolne ja kallutatud nagu nende varasem (ja paraku ka hilisem) joru. Seetõttu oli igati paslik, et kui meil tekkis aasta hiljem võimalus kutsuda Estonian Business Schooli tiiva all ellu moodsatest usudogmadest kõrvalekalduvaid õpetusi tutvustav kursusesari „Looduse tagasitulek“, valisin ma esimesel hooaja raamatuks Charles Eisensteini 2018. aastal ilmunud teose „Kliima: uus lugu“.

2021. aasta juunis pidas Charles Eisenstein samanimelisel kursusel külalisloengu. Ma tundsin eeskätt huvi, kuidas me vanast sandistavast loost välja pääseme. Kõigepealt peaksime püüdma uute lugude vastu huvi tunda, vastas lektor. Seejuures tuleb silmas pidada, et uus lugu ei ole pelgalt intellektuaalne konstrukt, vaid sellel on lisaks majanduslik-poliitilisele mõõtmele ka emotsionaalne, psühholoogiline ja spirituaalne dimensioon. Siin käib jutt uuest olemisviisist, milleni ei jõuta loogilise veenmise teel, sest kedagi ei ole võimalik veenda lahti ütlema uskumustest, mida ta ei ole veenmise abil omandanud. Loovahetus on üldjuhul äkiline „lõpmatu silmapilk“, mille vältel muutuvad meie põhilised tõekspidamised ja me hakkame vaatama maailmale uue pilguga.

„Luba ma lisan veel ühe asja,“ ütles Eisenstein, „kõige olulisem on see, et me hakkaksime pidama ümbritsevat maailma elusaks ja pühaks.“ Sellisele arusaamisele ei jõua keegi käsu peale, aga me saame luua mitmesuguste vaimsete praktikate abil selleks eeltingimused. Vestluses Eisensteiniga ütles raamatu „Teadus ja vaimne praktika autor“ Rupert Sheldrake, et kaks kõige suurema potentsiaaliga spirituaalset harjutust on tänapäeval meditatsioon ja muud psühhedeelsed praktikad. Need annavad vaatepunkti muutmiseks vajaliku vahetu kogemuse. Ka Eisenstein peab psühhedeelikume oluliseks tervendusvahendiks just sellesama vahetu kogemuse pärast. Järgmine küsimus on Eisensteini sõnul see, mida oma kogemusega peale hakata, sest me elame kogetud tõde eitavas maailmas. „Pea kõik asjad meie ühiskonnas kinnitavad meile, et me ei ela teiste pühade olendite seas pühas maailmas. See väljendub ka selles, kuidas me suhtume oma keskkonda.“ Seetõttu võivad vaimsete harjutuste kaudu saadud kogemused Eisensteini sõnul meie üksindustunnet veelgi suurendada. Meile võib tunduda, et kuivõrd teised inimesed ei ole seda kogenud, siis oleme hulluks läinud.

Pelk isiklike kogemuste kuhjamine, olgu siis teadvust avardavate substantsidega või ilma nendeta, ei vii meid seega sihile. „On tähtis, et me hakkaksime elama viisil, mis peegeldab seda, mida me oleme teada saanud. Vastasel juhul me lihtsalt närbume ja sureme.“ Eisensteini sõnul peame üksteist uues olemisviisis toetama. „See kõik saab juhtuda ainult kollektiivides, me saame seda teha ainult üheskoos. Tervemõistuslikkus on grupiprojekt.“

Paraku on grupiprojekt ka hullumeelsus. Ja kuivõrd internet on avaliku inforuumi kildudeks löönud, on erinevatel gruppidel tervemõistuslikkusest ja hullumeelsusest üha erinevamad arusaamad. Siia ongi (epistemoloogiline) koer maetud.