Hardo Pajula: neli saadet kristlusest

Foto: Andre Taal

#39 Matteuse printsiip

Mihkel Kunnus ja Mikael Raihhelgauz

Õhtumaise kultuuri DNA-s on kaks ahelat: matemaatika tõde ja luule tõde. Nii arutlesin ma neli aastat aastat tagasi Postimehes ilmunud artiklis „Lääne kultuuri kaksikheeliks“ (15.2.20). Et jutt liiga elukaugeks ei jääks, tõin ma loo lõpus näite liitintressist ja mäejutlusest („ja anna meile andeks meie võlad...“).

Mihkel Kunnuse ja Mikael Raihhelgauziga tehtud saade tõukus enam-vähem samast kohast. „Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on,“ ütleb Jeesus Matteuse evangeeliumis veidi enne oma arreteerimist. Pareto jaotus ütleb meile teises keeles põhimõtteliselt sedasama. 39. saates arutasimegi selle üle, mida me nende kahe tõega peale peaksime hakkama. Nagu Mikael siinsamas kirjutab, oli jutuajamise temaatiline haare võrdlemisi lai ja osaliste mõttelend mitte liiga lineaarne. Ühesõnaga, oli kaasahaarav keskustelu.

#42 Kristluse eshatoloogiline sütik

Toivo Pilli ja Joosep Tammo

Briti poliitikafilosoofi John Gray „Black Mass: Apocalyptic Religion and the Death of Utopia“, millele oli pühendatud Tähenduse teejuhtide 14. vestlusring, avas paarkümmend aastat tagasi mu ees uue horisondi. Gray juhtis muuhulgas tähelepanu oma kaasmaalase Norman Cohni raamatule „The Pursuit of the Millennium: Revolutionary Millenarians and Mystical Anarchists of the Middle Ages“.

Aasta enne koroonapaanikat rääkisime teoloogide Toivo Pilli ja Joosep Tammoga muuhulgas ka apokalüptilisest poliitikast. Mulle on sellest saatest eriti meelde jäänud Toivo sõnad: „Kriisiolukordades on üheks kriitiliseks momendiks ilmselt ikkagi alandlikkus kuulata erinevaid hääli ja mitte kapseldada vastuseid ainult ühte kohta.“

#52 Comte ja Kristus

Mihhail Lotman ja Aleksandra Murre

Vahetu tõuke selleks saateks andis mulle Ivan Kramskoi 1872. aastast pärinev maal „Kristus kõrbes“. Mõnede Kramskoi kaasaegsete arvates kujutas kunstnik sellel tööl täielikku ateisti ja nihilistlikku revolutsionääri. Ivan Kramskoi oli peredvižnikute kunstirühmituse üks asutajaid ja ideelisi juhte. Oleme oma saatesarjas varemgi rääkinud sellest, et suurte ühiskondlik-poliitiliste kataklüsmide ended ilmnevad luules, maalikunstis ja muusikas. Ka seekord pakkus mulle muuhulgas huvi küsimus, kas ja mil määral ennustasid peredvižnikud ette Vene revolutsiooni või aitasid sellele kaasa.

#90 Antikristuse ahvatlus

Tiit Aleksejev ja Andreas Veispak

„Antikristus kopeerib Kristuse lunastust ja tulekut. Ta kehtestab oma riigi ja sooritab imetegusid: lavastab oma surmast ülestõusmise, teeb terveks vigased, nägijaks pimedad jne,“ rääkis ristisõdade triloogia autor Tiit Aleksejev, kui tundsin huvi küsimuse vastu, kas selle verise episoodi taga oli Kristus või Antikristus. Teisisõnu, vahetegemine pole lihtne ülesanne. Nagu oligi arvata.