/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
/nginx/o/2025/06/20/16941788t1h9eb4.png)
Sellekevadise ulatuslikuma läbikatsumise käigus olin sunnitud eneselegi ootamatult tõdema, et kaks minu elukäiku kõige otsesemalt mõjutanud raamatut on Thomas Manni „Võlumägi“ ja Kyriacos Markidese „Vaikuse mägi“. Tegemist on väga erinevate teostega. 20. sajandi nimekaima saksa kirjaniku 1927. aastal ilmunud suurromaan on üks maailmakirjanduse tähtteoseid. Kolmveerand sajandit hiljem trükivalgust näinud suhteliselt vähetuntud kreeka juurtega USA sotsioloogi religioossele reisikirjale poleks ma ilma Paul Kingsnorthi juhatuseta tõenäoliselt võib-olla üldse sattunudki.
Kuivõrd „Vaikuse mäest“ on viimastes lehenumbrites ühe ja teise kandi pealt juttu olnud, siis peatun pööripäeva ootuses Thomas Manni romaanil. Mulle soovitas seda 1998. aastal omaaegne IMF-i esindaja Eestis ja Lätis Dimitri Demekas, kes lõi kaasa meie majandusnumbris („Ootamatud sarnasused“; TT#49, 1.25). Ma polnud tollal „Võlumäest“ midagi kuulnud. Minu äärmisest võhiklusest graafikutesse mittemahtuva maailma suhtes annab vast kõige parema ettekujutuse tõsiasi, et ma ei osanud kõnealust teost eesti keeles otsidagi ning lugesin raamatu esimese köite läbi inglise keeles. Filosoofiline romaan edenes visalt. Viiest peatükist koosneva esimese köite peale võis kuluda oma paar-kolm kuud. Kahte viimast peatükki lugesin juba Marta Sillaotsa vahendusel. Viimased paarsada lehekülge New York–Bostoni rongis ja Clarke’i Ülikooli üürikorteris lendasid linnutiivul. Tagant kolmas alapeatükk „Kõige küsitavamast“, kus meedium nõiub välja kuuenda osa lõpus surnud Joachim Ziemsseni vaimu, oli rusikahoop pähe. Minu tolleaegses maailmavaates puudus selliste nähtuste jaoks igasugune koht. Samas ei saanud ma pärast mitutsada lehekülge Manni ka esoteerilise judistajana lihtsalt kõrvale heita.
Olin saabunud Clarke’i Ülikooli, et omandada seal majandusteaduse doktori kraad. „Võlumägi“ tõmbas sellele üllale plaanile kriipsu peale veel enne, kui ma oma õpingutega õieti alustada sain. Jätkasin inertsist poolteist aastat, korjasin oma kodinad kokku ja tulin tulema. See oli elupäästev otsus – jäin hädavaevu ellu kodukamaral, omas keelekeskkonnas, võõrsil poleks mul olnud mingit lootust. Mulle meenub väga eredalt üks 1998. aasta augustipäev, kui ma läksin ülikooli raamatukokku õpikuid võtma. Sinna viis rauast keerdtrepp. Mu mõtted tiirlesid endiselt romaani ümber. See pidi olema ikka tõeline raputus. Ühel hetkel panin jala kolmnurksele võretatud trepiastmele ja mu teadvusse raksatas äratundmine: „Ma suren ühel päeval ära.“ Olin siis kolmekümne kahe aastane ja selline mõte polnud mul veel säärase selgusega kunagi peast läbi käinud. Asjaolu, et see moment mul tänaseni nii selgelt meeles on, annab tunnistust selle erilisusest. Täna, kakskümmend seitse aastat hiljem, on surm mulle muidugi veel tublisti lähemale tulnud, kui ta oli siis, aga sellist subjektiivset spurti pole ma pärast seda kogenud.
„Ajaromaan on „Võlumägi“ kahekordses mõttes: ühelt poolt seepärast, et eesmärgiks on visandada pilt teatud epohhist, nimelt sõjaeelsest ajast Euroopas, ja teiselt poolt seepärast, et romaani objektiks on aeg ise [minu kursiiv, H.],“ selgitab Thomas Mann romaani Princetoni Ülikooli tudengitele. Lähenev suvine pööripäev tuletas mulle meelde peakangelase Hans Castropi mõtiskluse aja olemuse üle. „Talvel päevad pikenevad, kui aga saabub kõige pikem päev, 21. juuni, siis läheb juba jälle allamäge, päevad lühenevad jälle, aeg liigub talve poole... tuleb tahtmine kramplikult millestki kinni haarata. Nagu mingi vembumees oleks asja niimoodi korraldanud, et talve algusega algab õigupoolest kevad ja suve algusega õigupoolest sügis. Meid veetakse ju ninapidi, talutatakse mööda sõõri ringi.“
Mulle meenub väga eredalt üks 1998. aasta augustipäev, kui ma läksin ülikooli raamatukokku õpikuid võtma. Sinna viis rauast keerdtrepp. Mu mõtted tiirlesid endiselt romaani ümber. See pidi olema ikka tõeline raputus. Ühel hetkel panin jala kolmnurksele võretatud trepiastmele ja mu teadvusse raksatas äratundmine: „Ma suren ühel päeval ära.“ Olin siis kolmekümne kahe aastane ja selline mõte polnud mul veel säärase selgusega kunagi peast läbi käinud. Asjaolu, et see moment mul tänaseni nii selgelt meeles on, annab tunnistust selle erilisusest.
Ligi kolmkümmend aastat vanemana paistab mulle, et tollesama nähtamatu vembumehega ma 1998. aasta augustis raamatukogu raudtrepil kohtusingi. Pole ime, et see kokkusaamine meelest ei lähe.