Hardo Pajula intervjuu Indra Reinpuuga: varjutöötaja

Šamanismist ja šamaanidest ei kuule Tähenduse teejuhtide lugejad esimest korda. Lehe 5. numbris ilmus usutlus Jeremy Narbyga („Epistemoloogiline vahejuhtum Belgia politseiga“, 1.21). 33. numbris intervjueerisime David Luke’i („Kolmas silm“, 8.23), möödunud aasta novembris vestlesime Narbyga teist korda („Monoteistlik laudamajandus“, TT#47).

Mõlemad lääne akadeemilises ringkonnas üles kasvanud noormehed tundsid järsku kutset teistsuguse maailmanägemise järele. 1998. aastal psühholoogias bakakraadi saanud David Luke oli enda sõnul tolleks ajaks põhjalikult pettunud sellest, kuidas lääne ülikoolides teadvust käsitletakse. „Ühel hetkel tabas mind rongis ilmutus – mine Mehikosse ja õpi seal šamanismi,“ meenutab ta meie intervjuus. „1984. aastal olin ma 24-aastane tavalises lääne keskklassi kodus üles kasvanud nooruk. Ma niitsin muru ja uskusin oma vanemaid, et puud kujutavad endast vaid puitu,“ sekundeerib talle omaaegne Stanfordi Ülikooli antropoloogia doktorant Narby. Poolteist aastat Kesk-Ameerikas ringi rännanud Luke kirjutas oma šamanistlikest kogemustest doktoritöö, 1980-ndate aastate teises pooles Lõuna-Ameerika ašaninkade hõimu hulgas elanud Narby kirjutas nendest aastatest eesti lugejalegi kättesaadava raamatu „Kosmiline siug“.

Minu isiklik haridustee viis mind šamaanidest igatahes kauge kaarega mööda, neist ei räägitud sõnagi ei Aluvere 8-klassilises koolis, Rakvere 1. keskkoolis, Tallinna Polütehnilises Instituudis ega ka Cambridge’i Ülikoolis. Neoklassikaline majandusteooria, mida ma viimases õppeasutuses tudeerisin, on tõenäoliselt veel kõige šamanismikaugem õpetus üldse. Teooria, mis eeldab, et inimest on võimalik kujutada heaolufunktsioonina, ei jäta animistlikele konstruktidele just palju ruumi. Esimesest vahetust kokkupuutest Peruus pärit ayahuasca-šamaaniga saab eeloleval augustil seitse aastat. Selleks ajaks olin ma oma mikro- ja makroökonoomika õpikud ammu kinni pannud ja püüdsin, nagu jalad parajasti võtsid, kõigest kinni haarata, millest mingit abi võis oodata. Esmakontakt oli raputav ja silmiavav. Kirjutasin sellest veidi lähemalt Tähenduse teejuhtide alternatiivmeditsiinile pühendatud numbris („Masin nimega Ping“; TT#46, 10.24).

Narby sõnul suhtlesid Lõuna-Ameerika šamaanidega kõigepealt katoliiklikud misjonärid, seejärel loodusteadlased – „ühed pidasid neid kuradi abilisteks, teised šarlatanideks“. Eelarvamuste müür hakkas murenema alles 20. sajandi algul, kui läänes hakati rääkima psühhoteraapiast. „Möödunud sajandi esimesel veerandil hakkasid antropoloogid aimama, et võib-olla šamaanid polegi hullumeelsed, vaid hoopis terapeudid. Seetõttu hakati lääne intellektuaalsetes ringkondades šamanismi tasapisi tõsisemalt suhtuma,“ ütles Narby oma esimeses usutluses. „Enne psühhoteraapia sündi puudus lääne inimestel šamanismi mõistmiseks vajalik kontseptuaalne raamistik.“

Huvi psühholoogia vastu viis šamanistlikele radadele ka meie tänases lehes intervjueeritud Indra Reinpuu. „Spordipsühholoogia ja inimpotentsiaali liikumine tekitasid huvi elu vaimsema poole vastu. Ma olin käinud Indias gurude juures ja katsetanud mitmeid new age’i praktikaid. Need olid kõik tähtsad astmed, aga ma ei jäänud kuhugi pidama. Õppisin siit ja sealt, proovisin aasta-kaks üht ja teist asja, aga liikusin alati edasi. Ma tundsin, et kuskil on minu jaoks peidus midagi sügavamat ja ma pean selle jälile jõudma,“ meenutab Austraalia rannavõrkpalli naiskonna treenerina Sydney olümpial viiendale kohale viinud Reinpuu.

Tänaseks on 1961. aastal Lõuna-Austraalias Adelaide’is sündinud Reinpuu korraldanud mitmeid aastaid sügavas Võrumaa metsas huvitatutele visiooniotsinguid. See on tema sõnul šamanismi kõige võimsam tseremoonia. „See on aeg, kui me läheme üksinda loodusesse, jätame väljaspoolse igapäevase elu täiesti maha ja avame enda teadlikult kontaktiks esivanemate, loodusvaimude, püha vaimu ja jumalaga.“

Huvi psühholoogia vastu viis šamanistlikele radadele ka meie tänases lehes intervjueeritud Indra Reinpuu. „Spordipsühholoogia ja inimpotentsiaali liikumine tekitasid huvi elu vaimsema poole vastu. Ma olin käinud Indias gurude juures ja katsetanud mitmeid new age’i praktikaid. Need olid kõik tähtsad astmed, aga ma ei jäänud kuhugi pidama. Õppisin siit ja sealt, proovisin aasta-kaks üht ja teist asja, aga liikusin alati edasi. Ma tundsin, et kuskil on minu jaoks peidus midagi sügavamat ja ma pean selle jälile jõudma,“                                                               

                                                             ...

Hardo: Räägi palun alustuseks oma elu sellest osast, mis päädis 2000. aastal osavõtuga Sidney olümpiamängudest.

Ma sündisin 1961. aastal Lõuna-Austraalias Adelaide’is. Seal oli tollal väga aktiivne eesti kogukond, ümbruskonnas võis elada oma kolmsada eestlast. See ei ole tänagi päris välja surnud, Adelaide’is on Eesti Maja endiselt alles. Mu kodune keel oli eesti keel. Käisin laupäeva hommikuti eesti koolis – see mulle üldse ei meeldinud. Osalesin ka rahvatantsuringis – see meeldis mulle veel vähem.

Mu ema oli Adelaide’i eestlaste kogukonna võimas eestvedaja ja see ei jätnud mulle selles osas palju sõnaõigust, pidin enam-vähem kõikides asjades kaasa lööma, meeldis see mulle või mitte. Mõned tegevused olid muidugi rohkem meelt mööda ka. Kui ma olin kolmeteistkümneaastane, pandi mind meie spordiklubisse võrkpalli mängima. Meil oli tollal väga tugev võistkond, Austraalia võrkpallikoondises mängis neli-viis eestlast. Võrkpall oli Austraaliasse tulnud Euroopast ning seetõttu polnud riigi koondises esialgu eestlaste, soomlaste ja ukrainlaste kõrval peaaegu ühtegi austraallast. Mind ennast huvitas algul rohkem küll ragbi-sarnane Austraalia jalgpall, aga ajapikku hakkas ka võrkpall meeldima. Mul oli hea eeskuju – mu ema õde oli nimelt Austraalia naiskonna kapten. Tema mäng avaldas mulle väikse poisina suurt mõju. Hakkasin tema jälgedes treenima, jõudsin päris kiiresti Lõuna-Austraalia meeskonda ning hakkasin osalema üleriigilistel võistlustel. Ma olin üsna hea mängija. 1984. aastal osalesin Austraalia eestlaste koondises ka Toronto ESTO päevadel. See oli väga äge kogemus.

Seal oli üks väga problemaatiline paar, mõlemad mängijad olid väga andekad, kuid ei suutnud kuidagi oma potentsiaali realiseerida, sest olid pidevalt omavahel tõsises riius. Mu kolleeg õpetas neile pallimängu, ent ei suutnud neid muidu kuidagi teineteisega klappima saada. Ma nägin, et meil on reaalne võimalus võita medal, kui nad teineteist enne ära ei tapa. Hakkasin nendega tööle ja viisin nad lõpuks olümpiamängudele. Olin seal meie teise naiskonna treener. Meil läks väga hästi. Esimene paar võitis kulla, minu tiim tuli viiendaks, mis nende eelneva ajaloo taustal oli samuti väga hea tulemus.

1980. aastate lõpupoole hakkasin ma aktiivsest sporditegevusest eemale jääma, sest mul ei olnud tipptasemel mängimiseks piisavalt pikkust. Ma olen natuke alla kuue jala (ca 180cm) ja nii on raske kahemeetriste meeste vastu mängida. Selleks ajaks oli mind hakanud huvitama spordi psühholoogiline pool – millised vaimsed tegurid annavad meile võimaluse olla teistest üle? Mind paelunud psühholoogia oli tihedalt seotud 1960. aastate kontrakultuurist välja kasvanud inimpotentsiaali liikumisega. Õppisin innukalt, osalesin mitmetel kursustel ja siis kutsuti mind ühe Lõuna-Austraalia instituudi juurde, kus ma aitasin treenida nende võrkpallimeeskonda. Mu kolleeg, kellega ma olin kunagi koos mänginud, hakkas sel ajal töötama rannavõrkpalluritega. 1996. aastal Atlanta olümpial võitis Austraalia naiskond pronksmedali. Kui algas ettevalmistus Sidney olümpiamängudeks, kutsus ta mind appi naisi treenima. Seal oli üks väga problemaatiline paar, mõlemad mängijad olid väga andekad, kuid ei suutnud kuidagi oma potentsiaali realiseerida, sest olid pidevalt omavahel tõsises riius. Mu kolleeg õpetas neile pallimängu, ent ei suutnud neid muidu kuidagi teineteisega klappima saada. Ma nägin, et meil on reaalne võimalus võita medal, kui nad teineteist enne ära ei tapa. Hakkasin nendega tööle ja viisin nad lõpuks olümpiamängudele. Olin seal meie teise naiskonna treener. Meil läks väga hästi. Esimene paar võitis kulla, minu tiim tuli viiendaks, mis nende eelneva ajaloo taustal oli samuti väga hea tulemus.

H: Sidney olümpiaks olid sa jõudnud neljakümnenda eluaasta künnisele. Kuidas su teekond nüüd võrkpallist šamanismi poole kulges?

Kuigi ma šamanismist 2000-ndate alul peaaegu üldse ei mõelnud ega rääkinud, olid need teemad minus tõenäoliselt siiski kuskil ootel. Ma kasvasin üles Adelaide’i mägedes ja seal tekkis loodusega paratamatult sügavam suhe. Spordipsühholoogia ja inimpotentsiaali liikumine tekitasid huvi elu vaimsema poole vastu. Ma olin käinud Indias gurude juures ja katsetanud mitmeid new age’i praktikaid. Need olid kõik tähtsad astmed, aga ma ei jäänud kuhugi pidama. Õppisin siit ja sealt, proovisin aasta-kaks üht ja teist asja, aga liikusin alati edasi. Ma tundsin, et kuskil on minu jaoks peidus midagi sügavamat ja ma pean selle jälile jõudma.

Šamanismi jõudsin mitu aastat pärast olümpiamänge. Väga otsene kutse oli jõudnud minuni palju varem, aga ma vastasin sellele alles aastaid hiljem. 2013. aastal tegin Austraalia kõrbes läbi oma esimese visiooniotsingu, sealt läks asi edasi, läksin koolitusele jne.

H: Mis vormis esialgne kutse endast märku andis?

1990. aastal matkasin ühe sõbraga Adelaide’i mägedes. Ma olin siis visiooniotsingutest juba kuulnud, aga need seostusid mulle esmajoones Põhja-Ameerika indiaanlaste traditsioonidega. Matka käigus leidsin metsa alt vikerkaarevärvides puuoksa ja näitasin seda oma sõbrale. Ta oli täiesti jahmunud ja ütles, et see peab olema järelikult seesama koht, kus ta ise oli mõned kuud tagasi visiooniotsingus osalenud. Nad olid õpetaja juhendamisel seal oksi värvinud. Ta palus mul selle oksarao maha panna ja rahule jätta. Me jäime sinnasamma telkima, öösel nägin und, et sellest oksast tõusis välja vikerkaar, mille teine ots maandus minu telgis. Ma ei osanud tollal selle unenäoga midagi peale hakata ja jätsin kõnealuse kogemuse sinnapaika. Oma esimesele visiooniotsingule Austraalia kõrbe jõudsin ma alles kakskümmend kolm aastat hiljem.

Ma läksin sama õpetaja juurde, kelle juures oli käinud mu sõber. Esimesel päeval kõndisin ühe väikese mäe otsa. Veidi enne päikeseloojangut algas idataevas suur äikesetorm ja ühtäkki ilmus sinna vikerkaar. Ma olin ilmselt ainuke, kes seda nägi, sest teiste jaoks jäi see mäe varju. Ütlesin endamisi: „Siin töötavad nüüd küll asjad huvitavalt – see vikerkaar ühendab mind ju kahekümne kolme aasta taguse minuga.“ Olin seal kõrbes kolm ööpäeva üksi ja tundsin sügavamat kutset. Panin oma nime kursustele kirja ja õppisin sellesama õpetaja juures mitu aastat.

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

H: See õpetaja oli Rafael Locke?

Täpselt nii, Austraalia uue šamanismi traditsiooni rajaja Rafael Locke alustas teadlasena, tal oli doktorikraad nii psühhoteraapias kui antropoloogias. Locke rändas maailmas ringi ja tutvus väga mitmesuguste šamanistlike traditsioonide ja praktikatega. Lõpuks ütles ühe Põhja-Ameerika indiaani hõimu šamaan talle: „Sinus on olemas see vaimne energia, et saada ise šamaaniks. Kui sa tahad, võin ma sind õpetada, aga selleks pead sa meie sekka elama tulema.“ Locke võttis väljakutse vastu, elas selles hõimus seitse aastat ning tutvus nende tseremooniate, traditsioonide ja tervendamisviisidega. Õppis tundma nende ravimtaimi ja tervenduslaule.

Selles traditsioonis on nii, et kui õpetaja arvab, et õpilane on valmis, pakub ta pühale vaimule võimaluse õpilane proovile panna. Selline initsiatsiooniriitus võib kesta mitu päeva, nädalat või isegi kauem. Õpilane viiakse sageli kõige viimase piirini. Locke tegi selle riituse edukalt läbi ja talle anti hõimu šamaaninimi. Seejärel ütles õpetaja talle: „Mine nüüd tagasi Austraaliasse, aga ära õpeta seal meie traditsioone, tseremooniaid ja laule. Ära kanna meie riideid, sest meie traditsioon ei sobi austraallastele. Leia tee, kuidas meie tarkus viia sinna läbi Austraalia looduse, kus ei ela karud ja hundid, vaid kängurud ja koaalad.“ Oma kultuuripinnasest lahti kistud laulud ja võõrasse keskkonda ümber istutatud laulud ja tseremooniad kaotavad paratamatult oma võimu ja väe. Põhja-Ameerika, Austraalia ja Eesti ravimtaimed on juba niivõrd erinevad. Igas kohas tuleb omad taimed üles leida ja nendega suhelda, et nad meid ise õpetama hakkaksid.

Järgmised nelikümmend aastat tegeleski Rafael Locke Austraalia uue šamanistliku traditsiooni väljaarendamisega. Ta õppis Austraalia aborigeenidelt ja teistelt hõimurahvastelt üle maailma, aga lõpuks kujunes sellest valgetele austraallastele mõeldud traditsioon. Ta kutsus kokku kogukonna, kuhu kuulun ka mina. Locke oli väga avatud meelega ja rõhutas, et meie kogukond peab kasvama läbi meie ühiste jõupingutuste. Põhimõte oli ikka sama: tarkust ei saa lihtsalt muust maailmast kriitikavabalt kokku krahmata, see peab olema isiklikult läbi tunnetatud.

Selles traditsioonis on nii, et kui õpetaja arvab, et õpilane on valmis, pakub ta pühale vaimule võimaluse õpilane proovile panna. Selline initsiatsiooniriitus võib kesta mitu päeva, nädalat või isegi kauem. Õpilane viiakse sageli kõige viimase piirini. Locke tegi selle riituse edukalt läbi ja talle anti hõimu šamaaninimi. Seejärel ütles õpetaja talle: „Mine nüüd tagasi Austraaliasse, aga ära õpeta seal meie traditsioone, tseremooniaid ja laule. Ära kanna meie riideid, sest meie traditsioon ei sobi austraallastele. Leia tee, kuidas meie tarkus viia sinna läbi Austraalia looduse, kus ei ela karud ja hundid, vaid kängurud ja koaalad.“

Ma püüan nüüd oma tegevusega sedasama võrgustikku laiendada. Tundub, et mu teekond on Locke’i omaga päris sarnane. Ma ei ole küll muidugi sama suur teadlane, aga mina toon Põhja-Euroopasse, peamiselt Eestisse, Austraalia tarkust, mis mulle on antud. Ja jällegi, mul ei ole mingit põhjust hakata siin Austraalia šamanismi traditsioone õpetama, sest need ei ole seotud Eesti looduse, maastiku ja esivanematega, isegi kui tarkus ise on põhijoontes sama. Sellest peab kujunema kohalikesse oludesse sobituv vaimne õpetus.

Kaie: Millal küpses plaan Eestisse tulla?

Ma arvan, et see oli vahemikus 2014–2016, kui Rafael Locke’il oli tseremoonia ajal nägemus, kus ta nägi mind seismas Adelaide’i rannal, samal ajal tuli üle mere suur viikingilaev, mille vööris seisis pikkade heledate juuste ja siniste silmadega kapten, umbes nagu Kalevipoeg. Kuigi mul ei olnud sel ajal mingit mõtet Eestisse elama minna – ma olin siin paar korda külas käinud, aga see oli ka kõik – võtsin ma seda nägemust kutsena oma esivanemate maale tagasi pöörduda.

Ühel hetkel oleks justkui Austraalia maastik ja loodus mulle ise öelnud, et sinu töö siin on nüüd tehtud ja aeg on edasi minna. Varsti pärast seda ütles mu Tšehhist pärit kaaslane, et ta tahaks koju tagasi minna ja küsis, kas ma ei sooviks temaga kaasa tulla. Ma olin kohe nõus, sest Tšehhist on Eestisse palju lihtsam käia kui Austraaliast. Selleks ajaks olin ma Eestis korraldanud juba mitmeid šamanistlikke retriite ja laagreid ning see oli loogiline jätk. Nii et siin ei olnudki tegelikult üht nii väga konkreetset otsust, kõik lihtsalt voolas kuidagi kokku.

H: Räägi palun veel oma esimesest visiooniotsingust. Ma saan aru, et see oli küllaltki pingeline kogemus?

Esimene visiooniotsing kestis sealsamas kõrbes kolm ööpäeva. Asi käib nii, et me märgime kohta, mis meid kutsub, maha ringi läbimõõduga 3–5 meetrit ja püsime kogu visiooniotsingu aja selles sõõris. Me võtame kaasa ainult vett ja piisavalt riideid. Kõik muu – küünlad, viirukid, tuletikud – jääva maha. Esimene kord meil ilmaga õnneks vedas, ei olnud liiga kuum ega külm. Asi, milleks ma aga tookord üldse valmis ei olnud, olid kärbsed. Ma ei olnud kahjuks korraldajate eelnevaid juhiseid hoolikalt lugenud ja olin kärbsevõrgu maha jätnud. See oli suur viga. Sel aastal oli neid tõesti kohutavalt palju ja nad kippusid igale poole, kus oli veidigi niiskust – suhu, ninna, kõrvadesse jne. Ma pidin siis käepärastest vahenditest – mütsist, päikeseprillidest ja sallist – midagi kokku kombineerima. Asi lõppes sellega, et ma hingasin kolm päeva, öösel nad kadusid ära, oma salli sisse. Kes on paastunud, see teab, et pärast esimest päeva hakkavad kehast eralduma toksilised ained, mistõttu hingeõhk ei ole just kõige värskem. See oli paras vaev küll.

Olen endale siiski väga tänulik, et ma selle välja kannatasin, sest visiooniotsing ei lõppe sellest viiemeetrise läbimõõduga ringist väljatulekul. Järgmisel nädalal hakkasin ma nägema ja taipama asju, milleni ma ilma selle kurnava kogemuseta poleks kindlasti jõudnud. Mõned ei pidanud vastu ja sõitsid koju tagasi. Ma ei taha öelda, et ma olen nendest kuidagi parem, aga need läbielamised tõid mulle hiljem kogemusi, arusaamisi ja taipamisi, mis ilusa ilma korral oleksid jäänud kindlasti kättesaamatuks. See, mida visiooniotsing pakub, on alati ootamatu.

Teine kord polnud sugugi lihtsam. See oli aasta enne seda, kui ma Euroopasse elama tulin. Olime viis ööpäeva Victoria osariigi mägedes. Algus oli väga soe, üle kolmekümne kraadi, aga me teadsime, et ilm muutub ja hakkab sadama. Nii juhtuski, sadas kolm ja pool päeva jutti ning temperatuur langes nelja-viie kraadini. Tuul murdis meie lähedal suuri puid maha. Mul oli omajagu riideid kaasas – pikkade varrukatega särk, kampsun, jope, suur mantel, vihmakile jne –, aga sellest kõigest ei olnud erilist kasu. Ma lõdisesin neli päeva jutti. Ei saanud pikali heita ega vihmakatte all ka püsti tõusta. Ma ei maganud silmatäitki. See on kõige raskem asi, mille ma füüsiliselt kunagi läbi olen teinud. Mingitest vaimsetest mõtetest või tunnetest ei saanud juttugi olla, sest see kõik oli lihtsalt niivõrd ebamugav. Üks osa minust kordas pidevalt: see on täielik ajaraiskamine, sest siin nüüd küll mingit vaimset arenemist ei toimu, ma lihtsal piinan ennast asja ees, teist taga.

Olen endale siiski väga tänulik, et ma selle välja kannatasin, sest visiooniotsing ei lõppe sellest viiemeetrise läbimõõduga ringist väljatulekul. Järgmisel nädalal hakkasin ma nägema ja taipama asju, milleni ma ilma selle kurnava kogemuseta poleks kindlasti jõudnud. Mõned ei pidanud vastu ja sõitsid koju tagasi. Ma ei taha öelda, et ma olen nendest kuidagi parem, aga need läbielamised tõid mulle hiljem kogemusi, arusaamisi ja taipamisi, mis ilusa ilma korral oleksid jäänud kindlasti kättesaamatuks. See, mida visiooniotsing pakub, on alati ootamatu.

H: Räägi palun veel sellest Rafael Locke’i šamanismi kõrbekoolitusest. Mismoodi see oli üles ehitatud? Milline oli õppekava?

Programm kestis kaks aastat, mille vältel me käisime kõrbes neli korda, igal korral kümme päeva järjest. Koolituskeskuses ei olnud suurt midagi peale kuiva liiva, raudtee läheb mööda, aga see on ka kõik. Me õppisime tervendamist, ennustamist, tseremooniaid ja rituaale. Panin peagi tähele, et kui kohale jõuame, hakkab aeg üsna kohe teistmoodi liikuma. Esimene kord lugesin kavast, mis me kõik seal tegema hakkame, aga kui kohale jõudsin, leidsin kiiresti, et me ei tee seda peaaegu üldse. Me teeme hoopis teisi asju. Mõnikord teeme midagi pool tundi ja istume siis kolm tundi täiesti tegevusetult – mitte midagi ei juhtu. See praktiline ja loogiline osa minust, mis tahab struktuuri ja kontrolli, hakkas peagi pabistama: kas sellest ikka mingit kasu ka on?

Mul võttis umbes aasta aega, et taibata, kui oluline on see aeg, mil me justkui midagi ei tee. See on just see aeg, mil me õpime loodusega ühendust looma, kuulama enda sügavusest kerkivaid vaikseid hääli, hakkame endast aru saama ja vastu võtma seda, mida ümbritsev loodus meile pakub. Ma mõistsin ühtlasi ka seda, et sellised lühikesed kursused saavad paratamatult mõjutada vaid üsna pinnapealselt, et sügavamale minek võtab palju rohkem aega ja vaeva. Nii Austraalias, Tšehhis kui ka Eestis pakutakse praegu nädalavahetusetel kõikvõimalikke šamanismikursusi ja -laagreid. Nii juhtubki, et mõni inimene teeb igal nädalalõpul midagi uut, proovib seda teraapiat ja seda traditsiooni. Sel kombel võib oma vaimsel teekonnal väga harali minna, puudutatakse paljut, aga lõpuks ei minda millegagi sügavamale. Sellest on kahju, sest meil oleks tegelikult vaja inimesi, kes suudaksid asjadest sügavamalt aru saada.

Ma olen võib-olla ka paljude jaoks liiga tavaline. Ma ei hüppa kogu aeg ringi ega kanna mingit eksootilist riietust. Mõnel võib tekkida küsimus, et kust selline üldse midagi teab? Kuivõrd šamanismi ümber on tekkinud terve pilv igasuguseid kujutluspilte, mis meid tihti asja tuumast eemale kannavad, olen ma vahel mõelnud, et võib-olla peaks üldse mõnda muud sõna kasutama hakkama. Minu jaoks ei ole šamanism midagi, mida saab õpetada lühiajalistel kursustel, see on pigem eluviis, mis toetab ja juhib mu igapäevast tegevust, nii suurtes kui väikestes asjades. Põlisrahvaste jaoks oli šamanism lihtsalt tavaline loodusega kooskõlas elatud elu. Vaimne ja füüsiline maailm olid neil teineteisega tihedalt läbi põimunud. Tseremooniatel pandi küll selga eriline riietus ja võeti välja šamaanitrumm ning muud instrumendid, aga ka see oli nende jaoks ikkagi osa sellestsamast laiemast eluviisist. Meie igapäevaelu on sootuks teistsugune ja seetõttu otsime šamanismist eksootikat ja põnevust ning kaotame minu arvates kohati silmist kõige olulisema, mis sel meile pakkuda on.

K: Mismoodi näevad välja teie enda igapäevased šamanistlikud rituaalid või palved?

Neid on päris palju. Kuivõrd ma postitan oma YouTube’i kanalile loodusvideosid, käin ma peaaegu iga päev looduses. Otsin sügavast metsast või jõe äärest mõne kaunima koha, istun enne filmima hakkamist sinna maha ning püüan paigaga ühenduse luua. Sellest on kujunemas minu jaoks väga tähtis rituaal. Kui ma tunnen, et pinge või stress kasvab ning mõistus tahab mind panna kohe paaniliselt mingit lahendust leidma, lähen ma loodusesse ja istun seal rahus ja vaikuses – varem või hiljem saabub ka otsitud lahendus.

Ma võtan allikast või jõest oma pudelisse vett, sest vesi on minu vaimses maastikus tähtis sümbol, mis ühendab mu oma tunnete ja südametarkusega. Igal hommikul pritsin ma endale pärast hambapesu sellest pudelikest allikavett, et paremini usaldada oma intuitsiooni ja olla avatud sellele tarkusele, mis mulle maailmast vastu voolab.

Mul on mitmed sõrmused, mida ma varem üldse ei kandnud, aga nüüd võtan ma nad igal õhtul enne magamaminekut ära ja hommikul panen need jälle sõrme tagasi. Sellest on ka kujunenud omamoodi rituaal, millega ma austan ühendust kõigi asjade vahel. Siin on üks sõrmus, mille ema andis mulle, kui ma olin noor mees. Sellega ma austan oma isamaad, ma ütlen seda iga kord, kui selle sõrmuse sõrme panen. Sellel sõrmusel on viikingilaev, sellega ma austan oma südame teed, selle sõrmusega oma armsat kaaslast, selle käevõruga austan oma esivanemaid, sellega oma õpetajaid, sellega looduse hinge jne. Ma ütlen iga sõrmuse ja käevõru juures need asjad valjusti välja. See võtab võib-olla ainult paar minutit, aga kõik need väiksed rituaalid hoiavad ühendust millegagi, mis on minust suurem. Need on asjad, mida me kõik teha saame.

H: Kui veel põlvkond tagasi oli šamanism kultuurilisest peavoolust väga kaugel, siis viimasel paaril aastakümnel on olukord põhjapanevalt muutunud. Nagu te just ise ütlesite, toimub meil pea igal nädalavahetusel mõni šamanistlik kursus, tseremoonia või festival. Kas te näete siin Austraalia, Tšehhi ja Eesti lõikes ka mingeid olulisi erinevusi või sõidavad nad kõik laias laastus ühel ja samal lainel?

Eestis on vanarahvatarkus mingil määral säilinud. Austraalias ei ole seevastu mingit vanarahvast, see on väga noor riik, kuhu kõik on algselt Inglismaalt või Iirimaalt sisse toodud.

kui me võtame teisest traditsioonist midagi mehaaniliselt üle, kaob meil paratamatult side mütoloogiaga, mis on ühe või teise kombetalituse taga. Me ei saa enam aru, kust see asi pärit on, tal puudub side selle esivanemate liiniga, kust ta välja on kasvanud, looduskeskonnaga, mis on selle sünnitanud. Me lihtsalt teeme asju järele. See on nii, kui keegi käib pühapäeval kirikus, laulab oma laulud ja lausub oma palved, sest nii on kombeks, aga tegelik ühendus püha vaimuga jääb saavutamata. Ta ei tunne midagi, teeb oma asju, aga need on tühjad. Sedasama tuleb ka šamanistlikul teekonnal kahjuks päris palju ette.

H: Kuhu te paigutate Austraalia aborigeenid?

See on siiski natuke teine asi. Austraalia aborigeenide kultuur on tõenäoliselt kõige vanem säilinud traditsioon, see on kestnud oma viis-kuuskümmend tuhat aastat. Mõned valged tahavad seda õppida, ja kui neil on süda õiges kohas ja nad on avatud ning austavad aborigeenide traditsioone, siis nad ka jagavad seda. Ka mul on olnud suur au nendega natuke suhelda, nad on andnud mulle edasi oma tarkust ja tööriistu, mida ma kasutan siiani. Ent suurem osa valgeid inimesi Austraalias on siiski nagu eestlased, nad vaatavad väljapoole ja võtavad asju üle peamiselt Põhja- ja Lõuna-Ameerika indiaanlaste käest (peioote, ayahuasca jne), midagi tuuakse Aasiast ka. Eestis on päris tuntav Siberi traditsioonide mõju. Kummaski riigis pole aga valgel elanikkonnal katkematult säilinud oma šamanistlikku pärimust ja nad püüvad seda auku kuidagi täita. Võetakse, laenatakse ja kohati isegi varastatakse teiste traditsioonide käest, aga – nagu ma juba varem rõhutasin – ei anna rituaalide ja tseremooniate kopeerimine meile veel sellega kohapeal kaasnevat tarkust.

Tihtipeale on veel nii, et just väga populaarseks saanud asjad võivad olla oma esialgsest võimust päris palju ära kaotanud ning on seesmiselt kaunis tühjad. Põhjus on ikka ja jälle sama: kui me võtame teisest traditsioonist midagi mehaaniliselt üle, kaob meil paratamatult side mütoloogiaga, mis on ühe või teise kombetalituse taga. Me ei saa enam aru, kust see asi pärit on, tal puudub side selle esivanemate liiniga, kust ta välja on kasvanud, looduskeskonnaga, mis on selle sünnitanud. Me lihtsalt teeme asju järele. See on nii, kui keegi käib pühapäeval kirikus, laulab oma laulud ja lausub oma palved, sest nii on kombeks, aga tegelik ühendus püha vaimuga jääb saavutamata. Ta ei tunne midagi, teeb oma asju, aga need on tühjad. Sedasama tuleb ka šamanistlikul teekonnal kahjuks päris palju ette.

H: Te olete nüüd ise Eestis juba mõnda aega visiooniotsinguid korraldanud. Rääkige neist palun paari sõnaga. Mismoodi need välja näevad ja kes seal käivad?

Visiooniotsing on mulle šamanismi kõige võimsam tseremoonia. See on aeg, kui me läheme üksinda loodusesse, jätame väljaspoolse igapäevase elu täiesti maha ja avame enda teadlikult kontaktiks esivanemate, loodusvaimude, püha vaimu ja jumalaga. Selline aeg võib pakkuda väga erinevaid väärtuslikke füüsilisi ja vaimseid kogemusi.

Kui ma esimest korda oma plaanist Võrumaa laagris rääkisin, oli üks naine kohe innukalt nõus. Ta ütles, et nad olid midagi sarnast juba proovinud ning kõndinud eelmisel aastal siitsamast üle põllu ja istunud metsa kõrval mitu tundi. Mehed olid jäänud metsaäärde veel koguni päikeseloojakuni. Ta oli selle kõige üle väga uhke.

Ma ei taha selle üle nalja teha, sest olla metsas või metsa lähedal üksi ja vaikselt isegi paar tundi, oli neile suur asi. Ma olin siiski üllatunud, sest ma arvasin, et eestlastel on loodusega tihedamad suhted kui austraallastel. Paljud meist käivad ikkagi veel metsas marju ja seeni korjamas. Siin on ka veel oluliselt rohkem metsi alles jäänud. Kui ma aga hakkasin oma laagrites inimesi paljajalu metsa viima, oli see suuremale osale täiesti uus elamus.

Mu esimesele kahepäevasele visiooniotsingule tuli kuus või seitse inimest, see oli neile väga suur väljakutse. Viimasel paaril aastal oleme pakkunud sügavas Võrumaa metsas kolmepäevaseid visiooniotsinguid. Eelmine aasta oli eriti huvitav. Sinnani oli meil ilmaga vedanud, ööd võisid olla küll pisut jahedad, aga üldiselt ei saanud me ilma üle nuriseda. Seekord lubas vihma ja nii juhtuski. Ma istusin oma telgi juures väikese lõkketule ääres valves ja umbes kolm-neli tundi pärast seda, kui grupp oli metsa laiali läinud, hakkas vihma kallama ning sadu läks üha kõvemaks ja kõvemaks. Hakkas müristama. Ma vaatasin oma mobiili äpist, kuidas äike meile järjest lähemale tuli, kõik meie ümber muudkui vilkus, vilgutas ja müristas. Sadu läks aina tugevamaks, oli pime ja möllas päris kohutav torm. Ma mõtlesin oma telgis, et kohe on nad kõik metsast väljas, ma ootan nad ära ja me loeme selle ürituse lõppenuks. Olin selles täitsa kindel.

H: Palju teid seal siis ühtekokku oli?

Seitse või kaheksa inimest, aga mitte keegi neist ei tulnud tagasi. Järsku jäi vihm järele ja tormipilv liikus edasi. Ühtäkki oli metsas täiesti vaikne. Üsna kohe täitsid selle vaikuse aga kõikvõimalikud loomahääled, ma ei ole sellist ühendkoori kuulnud ei varem ega hiljem!

Kõik sellesse gruppi kuulunud inimesed olid eelnevalt osalenud juba mitmel varasemal visiooniotsingul. Ma mõistsin, et mitmed aastad seda tööd teinud inimesed oskavad loodusega kiiresti kontakti luua ja sügavale endasse laskuda, nii et nende ümber möllanud füüsiline äiksetorm neid peaaegu ei puudutanudki. Nad läksid sinna, kuhu neil oli vaja minna. See on hea sümbol meie igapäevaseks eluks. Kui me oleme ühenduses meie arenemist ja õppimist toetava sügavama tuumaga, ei pruugi ka tugev elutorm meid oma kursilt kõrvale kallutada.

Kui nad kolme päeva pärast metsast välja tulid ja me ühises juturingis oma kogemusi võrdlesime, rääkisid osavõtjad oma erinevatest sügavatest elamustest ja taipamistest, kuid esimese öö tormi ei maininud keegi sõnagagi. See tundus mulle imelik ja ma küsisin neilt, mis teil selle maru kohta on ütelda? Nii imelik kui see ka ei ole, tundus tõesti nagu oleks see torm kõigist mööda läinud. Mõni küll ütles, et vist natuke sadas tõesti. See oli mulle suur üllatus.

Kui ma selle üle hiljem järele mõtlesin, sain aru, et harjutamine teeb meistriks. Kõik sellesse gruppi kuulunud inimesed olid eelnevalt osalenud juba mitmel varasemal visiooniotsingul. Ma mõistsin, et mitmed aastad seda tööd teinud inimesed oskavad loodusega kiiresti kontakti luua ja sügavale endasse laskuda, nii et nende ümber möllanud füüsiline äiksetorm neid peaaegu ei puudutanudki. Nad läksid sinna, kuhu neil oli vaja minna. See on hea sümbol meie igapäevaseks eluks. Kui me oleme ühenduses meie arenemist ja õppimist toetava sügavama tuumaga, ei pruugi ka tugev elutorm meid oma kursilt kõrvale kallutada.

H: Enamus visiooniotsijatest on mehed, arvan ma?

Alati peamiselt naised. See oli ka mulle alguses üllatuseks, aga nüüd olen aru saanud, et enesearendamisest kipuvad rohkem olema huvitatud naised. Ka minu ülejäänud šamanistlikel kursustel on kolmveerand ja rohkem osalejatest naised. Visiooniotsingutele tuleb võib-olla veidi rohkem mehi, aga peamiselt on ka seal naised.

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

H: Millal toimub teie selle aasta visiooniotsing?

See toimub augustis. Seekord uuriti minult ka võimalust osaleda ühepäevases otsingus. Kuigi ma mõistan, et see on algajatele oluliselt lihtsam ja kergem, ei tahtnud ma alguses vedu võtta. Ma tean nimelt enda kogemustest ja teiste juttudest, et meil võtab vähemalt päeva – vahel rohkemgi –, enne kui me hakkame päriselt väljaspoolsest maailmast lahti laskma. Ühepäevase otsingu korral ei pruugi me selleni jõudagi – tänapäeval on paljudel nii kiire ja intensiivne elu, et sellest eemaldumine võtab aega. Lõpuks räägiti mind ikkagi nõusse, nii et seekord toimubki meil ühepäevane visiooniotsing, see on pisut teise fookusega – rohkem nagu metsaretriit või loodusvalve rännak. Kolmepäevasele visiooniotsingule polnud seekord piisavalt huvilisi. Huvitav!

K: Selle hooaja viimase numbri teema on pööripäev. Mis teil selle sõnaga kõigepealt ette tuleb?

See on aasta kõige pikem päev ja kõige lühem öö, mis tähendab seda, et kuigi ühest küljest on tegemist suve algusega, hakkame nüüd jälle kukesamm haaval pimeduse poole tagasi liikuma. Varjud hakkavad pikkamisi pikenema. Midagi sarnast juhtub ilmselt ka meie sisemaailmas. Me peame mõtlema, millised tarkuse seemned me saame endaga uude elutsüklisse kaasa viia. Päris pimeduseni on veel tükk aega, aga me hakkame ikkagi sinnapoole tagasi minema. Šamanistlik elutunnetus õpetab meile, et pool meie elust on valguses ja pool varjus. Kõige sügavam tervendamise töö toimub enamasti varjus, mitte valguses. Kui me ravime seda, mis on peidus meie varjus, annab see meile võimaluse mõne aja pärast tervemana valgusesse naasta. Tarkus, mida me otsime, mille oleme võib-olla kaotanud, aga väga vajame, on samuti sageli varjus.

Me tahame alati liikuda valguse poole, aga mina pean ennast pigem varju- kui valgusetöötajaks. Praegu on suuremas pildis terve maailm sügavas varjus, kõikjal on palju raskust ja pimedust. Seetõttu vajame just nimelt varjutöötajaid, kes oskavad selles raskes ajas tegutseda ning aidata inimestel valguse poole tagasi liikuda ja neid sellel teekonnal toetada. Vajame neid, kes aitaksid meil leida endas kannatlikkust, julgust, usaldust, et lõpuks jõuame ikkagi pimedusest valgusesse tagasi.

Pööripäeval on eriti tähtis olla tänulik nende asjade eest, mis meile on antud. Me korjame kokku oma eelmisest elutsüklist tallele pandud seemned ja hakkame end valmistama järgmiseks varjutöö ringiks. Me kutsume kohale öökulli, et ta laenaks meile oma silmad, et me näeksime, kuhu kasvavas pimeduses minna. Me kutsume kohale rongad, et nad tooksid meile esivanemate tarkust – nemad on sõnumitoojad, mis lendavad meie ja meie eelkäijate maailmade vahel. Me istume koos hundiga, kes valvab sügaval pimedas väravat torm kõigist mööda läinud. Mõni küll ütles, et vist natuke sadas tõesti. See oli mulle suur üllatus.

Kui ma selle üle hiljem järele mõtlesin, sain aru, et harjutamine teeb meistriks. Kõik sellesse gruppi kuulunud inimesed olid eelnevalt osalenud juba mitmel varasemal visiooniotsingul. Ma mõistsin, et mitmed aastad seda tööd teinud inimesed oskavad loodusega kiiresti kontakti luua ja sügavale endasse laskuda, nii et nende ümber möllanud füüsiline äiksetorm neid peaaegu ei puudutanudki. Nad läksid sinna, kuhu neil oli vaja minna. See on hea sümbol meie igapäevaseks eluks. Kui me oleme ühenduses meie arenemist ja õppimist toetava sügavama tuumaga, ei pruugi ka tugev elutorm meid oma kursilt kõrvale kallutada.

H: Enamus visiooniotsijatest on mehed, arvan ma?

Alati peamiselt naised. See oli ka mulle alguses üllatuseks, aga nüüd olen aru saanud, et enesearendamisest kipuvad rohkem olema huvitatud naised. Ka minu ülejäänud šamanistlikel kursustel on kolmveerand ja rohkem osalejatest naised. Visiooniotsingutele tuleb võib-olla veidi rohkem mehi, aga peamiselt on ka seal naised.

H: Millal toimub teie selle aasta visiooniotsing?

See toimub augustis. Seekord uuriti minult ka võimalust osaleda ühepäevases otsingus. Kuigi ma mõistan, et see on algajatele oluliselt lihtsam ja kergem, ei tahtnud ma alguses vedu võtta. Ma tean nimelt enda kogemustest ja teiste juttudest, et meil võtab vähemalt päeva – vahel rohkemgi –, enne kui me hakkame päriselt väljaspoolsest maailmast lahti laskma. Ühepäevase otsingu korral ei pruugi me selleni jõudagi – tänapäeval on paljudel nii kiire ja intensiivne elu, et sellest eemaldumine võtab aega. Lõpuks räägiti mind ikkagi nõusse, nii et seekord toimubki meil ühepäevane visiooniotsing, see on pisut teise fookusega – rohkem nagu metsaretriit või loodusvalve rännak. Kolmepäevasele visiooniotsingule polnud seekord piisavalt huvilisi. Huvitav!

K: Selle hooaja viimase numbri teema on pööripäev. Mis teil selle sõnaga kõigepealt ette tuleb?

See on aasta kõige pikem päev ja kõige lühem öö, mis tähendab seda, et kuigi ühest küljest on tegemist suve algusega, hakkame nüüd jälle kukesamm haaval pimeduse poole tagasi liikuma. Varjud hakkavad pikkamisi pikenema. Midagi sarnast juhtub ilmselt ka meie sisemaailmas. Me peame mõtlema, millised tarkuse seemned me saame endaga uude elutsüklisse kaasa viia. Päris pimeduseni on veel tükk aega, aga me hakkame ikkagi sinnapoole tagasi minema. Šamanistlik elutunnetus õpetab meile, et pool meie elust on valguses ja pool varjus. Kõige sügavam tervendamise töö toimub enamasti varjus, mitte valguses. Kui me ravime seda, mis on peidus meie varjus, annab see meile võimaluse mõne aja pärast tervemana valgusesse naasta. Tarkus, mida me otsime, mille oleme võib-olla kaotanud, aga väga vajame, on samuti sageli varjus.

Me kutsume kohale öökulli, et ta laenaks meile oma silmad, et me näeksime, kuhu kasvavas pimeduses minna. Me kutsume kohale rongad, et nad tooksid meile esivanemate tarkust – nemad on sõnumitoojad, mis lendavad meie ja meie eelkäijate maailmade vahel. Me istume koos hundiga, kes valvab sügaval pimedas väravat meie ja teiste maailmade vahel. Kõik need meie vaimse maastiku sõnumitoojad ja sümbolid toetavad meid, nii et kui me varjuga vastamisi seisame, võime usaldada nende tarkust, mis ütleb, et vari on vajalik, see ei ole midagi kurja, mis on meile ainult nuhtluseks.

Me tahame alati liikuda valguse poole, aga mina pean ennast pigem varju- kui valgusetöötajaks. Praegu on suuremas pildis terve maailm sügavas varjus, kõikjal on palju raskust ja pimedust. Seetõttu vajame just nimelt varjutöötajaid, kes oskavad selles raskes ajas tegutseda ning aidata inimestel valguse poole tagasi liikuda ja neid sellel teekonnal toetada. Vajame neid, kes aitaksid meil leida endas kannatlikkust, julgust, usaldust, et lõpuks jõuame ikkagi pimedusest valgusesse tagasi.

Pööripäeval on eriti tähtis olla tänulik nende asjade eest, mis meile on antud. Me korjame kokku oma eelmisest elutsüklist tallele pandud seemned ja hakkame end valmistama järgmiseks varjutöö ringiks. Me kutsume kohale öökulli, et ta laenaks meile oma silmad, et me näeksime, kuhu kasvavas pimeduses minna. Me kutsume kohale rongad, et nad tooksid meile esivanemate tarkust – nemad on sõnumitoojad, mis lendavad meie ja meie eelkäijate maailmade vahel. Me istume koos hundiga, kes valvab sügaval pimedas väravat meie ja teiste maailmade vahel. Kõik need meie vaimse maastiku sõnumitoojad ja sümbolid toetavad meid, nii et kui me varjuga vastamisi seisame, võime usaldada nende tarkust, mis ütleb, et vari on vajalik, see ei ole midagi kurja, mis on meile ainult nuhtluseks.

H: See on ilus lõpp, millega jutuajamisele joon alla tõmmata. Tänan teid.