Kaie Metsla: päikeseseisakud

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Pööripäevaga on minu meelest lugu nii nagu jõuludega, ühtede jaoks on see läbi aegade peetud sügavama tähendusega traditsioon, teiste jaoks ei ütle pööripäev suurt midagi, küll on neile aga kõnekad jaanid (mõningane paralleel nääridega). Jaanipäeval on olnud oluline koht nii nõukogude ajal kui ka eesti rahvakalendris. See oli aasta kõige olulisem suvepüha. Vanarahvas lõpetas selleks ajaks kõik tööd, söödi parimaid toite, käidi laadal ja kirikus. Jaanipäeva peeti alati vahetult pärast suvist pööripäeva.

Väikese tüdrukuna jäi mulle meelde see eriline jaaniajaga kaasnenud õhustik. Jaanipidu oli sündmus, mis kuulutati välja poe juurde teadetetahvlile kinnitatud plakatil. Koduparki koguti väikese traktoriga kevadest saadik põletusmaterjali – suuri puuronte, laudu ja muud põlevat. Kui jaanipidu lähenes, oli laululava puhtaks pühitud, park müügiputkasid täis, rahvatantsuansambel valmis jalga keerutama ja bänd mängu ootel. Lapsena tajusin hästi seda ühist kogukondlikku ettevalmistust ja peo ootust. Eriline meeleolu kandus ka perekonda – kõik olid ärevil. Kui võimas lõke lõpuks jaaniõhtul süüdati, oli pühadus õhus.

Puberteetikuna lisandus jaanipäeva ootusele veel väike romantiline vinjett. Jaaniööl otsisime sõnajalaõit taimelt, mis tegelikult ju iialgi ei õitse. Uskumuse kohaselt pidi see õitsema ainult kord aastas – jaaniööl –, ja kes selle õie üles leidis, pidi rikkaks saama. Pargipeole minekut saatis uut laadi kripeldav tunne – kas nüüd juba saab täiskasvanutega koos hommikuni peol olla? Lõputu valge öö ja peomelu ei olnud kindlasti magamiseks mõeldud. Folklorist Marju Kõivupuu on kirjutanud sellest, kuidas meie jaanipäeva traditsioonid on põimitud juba varajasse eesti kirjandusse. Ta tuletab meelde, et nende jaoks, kes on eesti filmi ja kirjandusega sinasõbrad, meenub kindlasti Tammsaare jäädvustatud Kõrboja Anna ja Katku Villu jaanipäev või oluliselt varasemast ajast pajatav „Libahunt“, mis pungil Tiina, Mari ja Marguse armukolmnurga pingetest. Kõik lahvatab jaaniööl, sellel maagilisel ajal, mil valla on nii hea kui kuri – just nimelt ka kuri, sest magus armuvalu toob kaasa lisaks ilule ja rõõmule ka õnnetust ja valu.