Helle Kaasik: aasta pikim päev: suvine pööripäev ja selle tähendus

Foto: Markus Tamm, fotograaf Laila Kaasik

• Suvisel pööripäeval pöördub päev sulase poole.

Kui suvepäevad paistavad nii pikad, et öö jaoks aega ei jäägi, saabub üks astronoomiliselt ja kultuuriliselt tähendusrikas päev – suvine pööripäev. See on põhjapoolkeral aasta kõige pikem päev – näiteks Tallinnas kestab suvisel pööripäeval astronoomiline päev 18 tundi ja 41 minutit. Põhjapolaarjoonel ja sellest põhja pool aga päike ei lähegi sel ööpäeval looja ja paistab ka keskööl – seal on polaarpäev. Ka Eestis on vähesed hämarikutunnid suvise pööripäeva paiku üpris valged, sest koit ja videvik kestavad kaua – Päike tõuseb ja loojub sel ajal aeglaselt ega laskugi nii sügavale horisondi alla, et öö päris pime oleks.

Päike käib kõige kõrgemal

Suvisel pööripäeval tõuseb Päike astronoomilisel keskpäeval lõunataevas kõige kõrgemale, näiteks Tallinnas ligikaudu 54 ja lõuna pool Tartus 55 nurgakraadi kõrgusele. Et Päikest veel kõrgemal paistmas näha, tuleks reisida kaugemale lõuna poole. Taeva kõige kõrgemasse punkti, lagipea kohale (seniiti) jõuab Päike juuni pööripäeval kõige põhjapoolsemates kohtades, kus ta üldse kunagi nii kõrgele jõuab – põhjapöörijoonel. Vaatamata oma eestikeelsele nimele asub põhjapöörijoon Eestist kaugel lõunas: see on laiuskraadil 23,5°N troopika põhjapoolseks piiriks ja läbib näiteks Egiptust, Indiat, Mehhikot ja Bahama saari. Ansambli PS Troika alkoholivihjetest läbiimbunud põdrakasvataja-laulu sõnad, mille kohaselt „sugulased ei saa põhjast ära tulla, neile armas on põhjapöörijoon“, peavad seega olema kas nali, joobe tagajärg või hariduse puudumine – põhjapõtru kasvatatakse hoopis põhjapolaarjoone lähedal.

Kindel punkt Maa orbiidil

Suvine pööripäev on sel ööpäeval, mil Maa on oma tiirul ümber Päikese hetkeks täpselt sellises asukohas, et Maa põhjapoolkera vaatab nii otse Päikese poole, kui Maa viltune telg seda võimaldab. Selles täpses kohas oma orbiidil asub Maa ainult hetkeks – mida võib ka pöörihetkeks nimetada – ja liigub sealt ilma peatumata ja kuhugi pööramata kohe edasi oma tavalise kiirusega peaaegu 30 kilomeetrit sekundis. See hetk on kogu Maa jaoks sama, ehkki kellad ja kalendrid Maa eri paigus näitavad sel hetkel erinevaid numbreid.

Suvine pööripäev on tavaliselt 20. või 21. juunil. Näiteks aastal 2025 on pööripäev laupäeval, 21. juunil. Kui päevapööramise punkt Maa orbiidil on kogu aeg sama (arvestamata Maa pöörlemistelje ja orbiidi väga aeglasi muutusi), miks siis ei toimu päevapööramine igal aastal täpselt samal päeval ja kellaajal? Kuna Maa tagasijõudmiseks orbiidi samasse punkti kulub pisut kauem kui 365 päeva, siis on alates liigaastast (mille veebruaris on 29 päeva) igal järgmisel aastal pöörihetk kella ja kalendri järgi ligi veerand ööpäeva hilisem. Järgmise liigaasta 29. veebruar lükkab sellele järgnevad kalendripäevad edasi, pööripunkt orbiidil jääb aga paika ja pöörihetk hüppab seega kalendris jälle varasemaks.

Suvine pööripäev on sel ööpäeval, mil Maa on oma tiirul ümber Päikese hetkeks täpselt sellises asukohas, et Maa põhjapoolkera vaatab nii otse Päikese poole, kui Maa viltune telg seda võimaldab. Selles täpses kohas oma orbiidil asub Maa ainult hetkeks – mida võib ka pöörihetkeks nimetada – ja liigub sealt ilma peatumata ja kuhugi pööramata kohe edasi oma tavalise kiirusega peaaegu 30 kilomeetrit sekundis. See hetk on kogu Maa jaoks sama, ehkki kellad ja kalendrid Maa eri paigus näitavad sel hetkel erinevaid numbreid.

Mis sel päeval pöördub?

Päeva pikkus pöördub kasvamiselt kahanemisele: enne suvist pööripäeva oli iga järgmine päev eelmisest pikem, pärast pööripäeva aga hakkab päeva pikkus kahanema. „Päev pöördub sulase poole“, ehk valge ajaga määratud põllutööpäeva pikkus hakkab vähenema, ehkki algul väga aeglaselt. Vanarahvas on tähele pannud, et suvise ja talvise pööripäeva paiku on „Päike pesas“, st nende pööripäevade paiku on kolm päeva peaaegu ühepikkused, päeva pikkus muutub väga vähe. Päeva pikkus kahaneb esialgu väga aeglaselt, „kukesammu võrra“, kuid selle kuke samm (ehk järjestikuste päevade pikkuse vahe) järjest pikeneb kuni sügisese võrdpäevsuseni.

Suve algus

Päikesekiirgust hakkab küll pärast suvist pööripäeva päev-päevalt vähemaks jääma, aga loodus ja inimesed alles alustavad tõsist suvitamist. Kuigi suvine pööripäev on aasta pikim päev, ei ole see tavaliselt kõige soojem päev. Seda päeva ei loeta suve keskpunktiks, vaid alles suve alguseks. Talve jooksul jahtunud maa ja vee soojenemiseks kulub aega, seetõttu saabuvad kõige kuumemad ilmad enamasti alles juulis.

Pööripäev kultuuris ja ajaloos

Suvine pööripäev on olnud tähistamise ja rituaalide aeg paljudes kultuurides. Sellega seostuvad rahvakalendri tähtpäevad ja neile tähtpäevadele on sätitud ka usupühad. Näiteks kirikukalendris peetakse suvisele pööripäevale järgnevat jaanipäeva Ristija Johannese sünnipäevaks.

Põhjamaades tähistatakse jaanipäeva suve keskpaigana tantsude, lõkete ja looduse austamisega.

Eestis on jaanipäev ja eriti jaanilaupäeva õhtu üks tähtsamaid rahvuspühi, mil süüdatakse jaanituli, lauldakse, tantsitakse ja mängitakse pilli, käiakse saunas, otsitakse sõnajalaõit ja peetakse öö läbi pidu. Teistmoodi enesetunde saavutamiseks on lisaks vägijookidele kasutatud kiikumist, mis tänapäeval on peamiselt laste lõbuks jäänud. Folkloristid on kogunud ka teateid selle kohta, kuidas sel õhtul armunõiduse ja ravikunstiga tegeldi.

Tänapäeval on suvine pööripäev hea võimalus minna metsa, maitsta esimesi metsmaasikaid, olla koos pere ja sõpradega ning nautida valget aega, mis loob lootust ja tõstab tuju. Paljud inimesed kasutavad seda päeva oma elu üle mõtlemiseks, suve alguse tähistamiseks, jaanipeo kavandamiseks, aia eest hoolitsemiseks või lihtsalt looduses olemiseks. Samuti on see päev hea meeldetuletus sellest, kuidas meie elu on seotud Maa ja Päikese kosmilise kulgemisega, mis kujundab meie aastaajad ja elurütmi.

Stonehenge’i kiviring Inglismaal on ehitatud vastavalt pööripäevade päikesetõusu suundadele – see viitab pööripäeva olulisusele juba tuhandeid aastaid tagasi. Tänapäeval peavad uusvaimsuse liikumistes osalejad, näiteks druiidide traditsiooni huvilised, seda kohta pühaks paigaks ja korraldavad seal pööripäevarituaale.

Põlisrahvad Ameerikas ja Aasias on samuti pidanud pööripäeva pühaks ajaks, mil loodus ja vaimumaailm on eriti tihedalt seotud.

Mida see tähendab meile tänapäeval?

Tänapäeval on suvine pööripäev hea võimalus minna metsa, maitsta esimesi metsmaasikaid, olla koos pere ja sõpradega ning nautida valget aega, mis loob lootust ja tõstab tuju. Paljud inimesed kasutavad seda päeva oma elu üle mõtlemiseks, suve alguse tähistamiseks, jaanipeo kavandamiseks, aia eest hoolitsemiseks või lihtsalt looduses olemiseks. Samuti on see päev hea meeldetuletus sellest, kuidas meie elu on seotud Maa ja Päikese kosmilise kulgemisega, mis kujundab meie aastaajad ja elurütmi.