Toomas Lunge: jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Foto: Markus Tamm, fotograaf Helis Künnap

Hakatuseks peab tõdema, et elame tõepoolest igas mõttes maailma kõige paremas paigas. Isegi pööripäevade mõttes võivad meid kadestada paljud rahvad, kes märkavad ehk ainult mõnda neist. Meil on nad kõik olemas. Kevadine seal 20. märtsi paiku, suvine jaanipäeva kandis 24. juunil, sügist umbes 23. septembril seostatakse sageli ka mihklipäevaga 29. septembril ning talvist omakorda toomapäevaga 21. detsembril.

Kui vaadata muusiku vaatevinklist, siis on meie rahvas armastanud pööripäevade aegu pidusid korraldada küll. Kevadel on asi veel üsna ontlik. Kui imekombel on lumi maas, siis lastakse isegi mäest või künkast alla, hoolimata sellest, kas siis on kelk, millel istuda, või on tagumiku all lihtsalt mõni plastitükk. Mune värvitakse igas peres nii palju, et hiljem viiakse kõik seisma jäänud munad teistele külakostiks ja mis neist edasi saab, seda ei tea keegi. Setomaal on nüüd jõudsasti vana munade veeretamise traditsiooni hakatud elustama. See on ju väga lõbus ettevõtmine ja meeldib lastele väga, miks siis mitte. Kuna õues on sel ajal veel jahe, siis muusikuid kaasatakse nendesse tegevustesse veel üsna vähe. Võib-olla mõni käpikutes lõõtsamees saab kuskil töristada, aga pasunamehi kutsutakse harva.

Kultuurimajades toimuvad ka kevadpeod ja kontserdid. Kontserthooaeg algab üldiselt naistepäeva paiku, mil lavad täituvad meestega, kes kõik naistele laulavad ja loodavad, et saali tulnud naised ikka mehed ka kaasa võtsid, sest muidu on saali täituvus niru. Pööripäeva paiku toimub mõni kevadkontsert, kus tavaliselt astuvad üles kohaliku muusikakooli või laulustuudio kasvandikud. See kõik päädib emadepäeva tähistamisega maikuus ja siis on sisehooaeg läbi. Hakatakse valmistuma jaanideks.