Kristel Belinets: šamaani pööripäev

Foto: Markus Tamm, fotograaf Alice Märtin

• Suurim palve on alati tänu.

Hundivaimu (Spirit of Wolf) traditsiooni järgides saan šamaanina ühendada kohaliku pärimuse ning elava õpetaja juhatusel iidsed teadmised tänapäeva maailmaga.

Lõpetan sisemise häälestuse ja olen valmis tseremooniaks. Vaatan taevasse. Suures sinises tühjuses liugleb majesteetlik merikotkas. Õhuelement on kohal, mõtted on selged ja puhtad, palved ning tänu tõusevad kõrgele taevalaotusse.

Õhk on liikumine, selgus ja avarus. Ta tuletab meelde, kui olulised on hingamine, vabadus ja võime näha olukordi kõrgemalt justkui kotkas, kes tiirutab üle ilma. Iga inimene saab õhu elemendi väge endaga kanda, lubades omale rohkem kergust, avatud suhtlust ja sisemist selgust. Vaikuse, hingamisruumi ja paindlikkuse toomine oma päeva aitab hoida tasakaalu. Kui jääme kinni mõtetesse või rutiini, siis on just õhk see, mis aitab taas liikuma, tuues värskust ja uusi vaatenurki.

Kotkapilk aitab mul näha sügavamale ja selgemalt. Just olulistel hetkedel on kotkas, üks minu väeloomadest, alati kohal, olgu siis Tallinna kesklinnas või Saaremaa metsades. Nüüd lendab ta edasi ja liigub täpselt sinna, kuhu ka mina suundun läbi viima šamanistlikku abieluõnnistuse tseremooniat suvise pööripäeva väes. Kõik on juhatatud ja joonduses mööda valget teed.

Šamanism on eluviis, mis elab kooskõlas looduse ja selle rütmidega. Selles on midagi ürgset ja hingele sügavalt tuttavat. Eestis on meil selles osas vedanud, sest erinevates riikides, kus elavad Hundivaimu traditsiooni järgijad, ei ole looduses tulerituaalide läbiviimine alati lubatud. Siin on säilinud looduslähedane pärimus ja elav side maaga.

Suvine pööripäev on šamaanidele üks aasta väekaimatest aegadest, see on loomiseks ja laadimiseks loodud hetk. Päike on kõrgeimas punktis ning tema valgus ja vägi jõuavad oma haripunkti. Seetõttu luuakse sel päeval väekas tseremoonia, et austada päikest kui elu keskset allikat, sümbolit, milles peitub suurim elujõud. Pööripäev on justkui avatud ajaaken, mille kaudu saab igaüks taastada sisemise tasakaalu, väestada end või häälestuda oma suurimate unistuste täitumisele. Juba hommikune päikesetõus aitab endasse salvestada seda võimsat valgust. Kui sisemine tuli on laetud, muutub elu takistuste ületamine lihtsamaks. Isegi pimedal talvel on kergem olla, kui suvine päikese vägi on südamesse talletatud.

Enne õnnistustseremooniat peatun hetkeks Odalätsi allikatel. Noorpaari jaoks võtan kaasa karge allikavee, millesse laen taotluse, soovid, mis toovad nende suhtesse veelgi rohkem õrnust, hoolivust ja ühist rõõmu. Ühendus veega loob minuski selgust ja alandlikkust. Teen väikese uurimuse ja avastan, et paik, kuhu olen teel, asub vaid mõne kilomeetri kaugusel mu vanaisa lapsepõlvekodust, paigast, kus ma ise kunagi käinud pole. Esivanemate kohalolu ja Maaema jõud puudutavad mind sügavalt ja tänutundest jooksevad külmavärinad üle selja, suunurgad tõusevad ja silmad hakkavad läikima. Sünkroonsuste märkamine ja teadmine, et olen õigel ning juhatatud teel, on ülev tunne.

Päike on kõrgeimas punktis ning tema valgus ja vägi jõuavad oma haripunkti. Seetõttu luuakse sel päeval väekas tseremoonia, et austada päikest kui elu keskset allikat, sümbolit, milles peitub suurim elujõud. Pööripäev on justkui avatud ajaaken, mille kaudu saab igaüks taastada sisemise tasakaalu, väestada end või häälestuda oma suurimate unistuste täitumisele. Juba hommikune päikesetõus aitab endasse salvestada seda võimsat valgust. Kui sisemine tuli on laetud, muutub elu takistuste ületamine lihtsamaks. Isegi pimedal talvel on kergem olla, kui suvine päikese vägi on südamesse talletatud.

Hundivaimu traditsioon, mille kaudu minu šamaaniks kasvamine kulgeb, on pärit Tuvast, Siberi lõunaosast. Tegemist on pikaajalise šamanistliku liiniga, mis toetab ka tänapäeva inimest kuna see loob elujõulise ja toimiva süsteemi nii isiklikuks arenguks kui kogukondlikuks toetuseks. Šamanism kui vanim abistamise viis ei ole keskendunud üksnes haigustele, vaid esmalt tasakaalu loomisele inimese ja looduse, vaimude, esivanemate ning kogukonna vahele.

Üks Hundivaimu kogukonna põhimõtteid on, et igal maal on oluline luua või taastada ühendus just kohalike juurte, pärimuste ja pühapaikadega. Nii ei ole vaja rännata teisele poole maailma, et olla ühenduses traditsiooni algallikaga, ka siin, meie oma maal, on olemas tee sügavama kontakti tähendusrikaste juurteni. Traditsiooni elujõulisus seisneb ka selle paindlikkuses, rituaale on võimalik kohandada nii linna- kui looduskeskkonda. Ent võtmetähtsusega on elava õpetaja olemasolu. Hundivaimu traditsioonis täidab seda rolli Morsuk Kam Austriast. Läbi isikliku juhatuse saavad iidsed õpetused ja tänapäevane maailm kohtuda tasakaalupunktis, toetades igaüht vastavalt tema hetkelisele olukorrale. Hundivaimu õpetus tuletab meelde, et austus ja tänulikkus looduse ja inimeste suhtes on midagi sügavalt inimlikku ja universaalset.

Nii pööripäeva rituaal kui ka abieluõnnistustseremoonia toimuvad tulerituaali vahendusel. Tuli on selle süda ja keskpunkt, esindades armastuse ja kire soojust. Tuli toimib transformatiivse jõuna ja ilmade vahelise vahendajana, põletades mateeriat ja muutes selle vaimuilmale kättesaadavaks energiaks. Ta kannab palveid, võimendab tänu ning loob silla nähtamatu ja nähtava vahele. Väestav rituaal tähendab teadlikku loomist südame väe ja pühendumisega. Esmalt sõnastan taotluse ja laen selle igasse andi, mille hoolikalt kandikule sean. Nii hakkan häälestama püha ruumi, et rituaal saaks toimuda võimalikult toetatud ja selgel viisil. Andideks on küpsetatud valged saiakesed, küpsised, värvilised kommid, piim ja ghee. Lõkke süütamisel austan tuleema kohalolu, väldin ajalehti ja muud sobimatut süütematerjali, sest vaimuilmale pole vaja edastada päevauudiseid. Nii jääb fookus puhtale taotlusele. Lõpuks lisan pidulikkuse märgiks ka lilled.

Üks Hundivaimu kogukonna põhimõtteid on, et igal maal on oluline luua või taastada ühendus just kohalike juurte, pärimuste ja pühapaikadega. Nii ei ole vaja rännata teisele poole maailma, et olla ühenduses traditsiooni algallikaga, ka siin, meie oma maal, on olemas tee sügavama kontakti tähendusrikaste juurteni. Traditsiooni elujõulisus seisneb ka selle paindlikkuses, rituaale on võimalik kohandada nii linna- kui looduskeskkonda. Ent võtmetähtsusega on elava õpetaja olemasolu. Hundivaimu traditsioonis täidab seda rolli Morsuk Kam Austriast.

Enne tule süütamist kutsun toetavad abilised vaimuilmast ning esivanemad, et ruum oleks hoitud ja rahulik. Tuli süttib kiiresti. Šamaanitrummi kõla ja mu hääl loovad pühas ruumis tugeva väevälja, mis seob osalejad ühtseks tervikuks. Loomine sünnib südame energiast ja armastuse väest nii nagu Hundivaimu traditsioonis, kus transiseisundi loomiseks kasutatakse üksnes trummi ja häält. Oluline on lubada ürgset usaldust. Kuigi ma ei pruugi teada, mis kogemus kellelegi sel hetkel enim vajalik on, saan toetada teekonda ja hoida ruumi. Nii sünnivad imelised ja sügavad energia häälestused, täpselt nii, nagu vaja.

Olla lihtsalt kohal, kuulata, hingata ja tunda, kuidas muutub ruum sinu ümber... ja sinu sees. Midagi nihkub, midagi, mida sõnadesse on raske panna, aga mida hing alati tunneb. Ühel hetkel kui tunne on õige, palve teele saadetud ja tuleema annab märku, asetan ande peotäie haaval tulle, igaühele sosistades tänu. Tuleema võtab need vastu ja transformeerib palved nähtamatuks väeks. Tulle vaatamine ja selle väega südamest ühenduse loomine võib tuua taipamisi ja juhatust, just seda, mida sel hetkel kõige enam vaja.

Kui tuli kustub, suunan viimase tänu kõigile elementidele, tulele, veele, maale, õhule ja Suurele Vaimule ning abistavatele vaimudele ja esivanematele. Pärast elementidega läbi viidud abieluõnnistust on noorpaari omavaheline energia selgesti ühtsemaks muutunud, nende juured on põimunud ja südamed ühendatud. Oli au viia läbi nii tähenduslik tseremoonia pööripäeva maagilises väes. Tänu on alati suurim palve.