/nginx/o/2025/06/20/16937148t1ha0d7.png)
- Kristuse ja Ristija Johannese eostamine ja sündimine käivad pööripäevade tsüklitega käsikäes.
Suvise pööripäeva ja jaanipäeva saabumisega on huvitav mõelda tõsiasjale, et olulised kristlikud pühad kattuvad (enam-vähem) pööripäevadega – pühad, mis on seotud Jeesus Kristuse ja Ristija Johannese sündimisega: Ristija Johannese eostamise püha ja sügisene pööripäev; jõulud ja talvine pööripäev; Jumalasünnitaja Ikkaneitsi Maarja rõõmukuulutamine ja kevadine pööripäev; jaanipäev ja suvine pööripäev. Ehkki Gregoriuse kalendri järgi ei kattu need pühad kuupäevaliselt täpselt pööripäevadega – Juliuse kalendrist rääkimata –, on need sündmused siiski lähestikku ja võimendavad üksteist – Valguse tulekuga muutub ka maailmas valgus.
Juba paganad pidasid pidustusi pööripäevadel. Mõned ajaloolased arvavad, et kristluse levitamiseks asendati paganlikud pidustused kristlike pühadega, kuid ei olnud olemas ühtset paganlust, mida oleks saanud asendada. Vahemere ümbruses tõesti olid samade Kreeka ja Rooma jumalate panteonid, ent erinevatel linnadel, maadel ja rahvastel olid erinevad peajumalad. Oli linn, mis oli pühendatud Dianale, teine Jupiterile, kuid nende pidustused olid täiesti erinevad. Ei olnud olemas üht ainsat paganlikku püha, mida oleks saanud asendada kõikides maades, Skandinaaviast Põhja-Aafrikani. Lääne-Euroopas öeldakse sageli, et talvine pööripäev asendati jõuludega, ent pööripäev on liikuv püha ja on mitu päeva enne 25. detsembrit. Talvise pööripäeva tähistamine oli oluline Lääne-Euroopa paganlikes traditsioonides, kuid mitte Lähis-Idas ega Põhja-Aafrikas, kus kristlus levis suuremas osas. Veel üks tihti nimetatud pidustus, mida väidetavalt asendati, on Sol Invictus ehk päikese sünnipäev, kuid 25. detsember valiti Sol Invictuse tähistamiseks alles pärast seda, kui kristlased olid juba Jeesuse sünnipäevaks selle kuupäeva valinud. Mõned ajaloolased arvavad, et Sol Invictuse tähistamiseks valis keiser Aurelianus 25. detsembri just vastusammuna kristlaste jõuludele.
Miks siis valiti Kristuse sündimise päevaks just 25. detsember? Paljud varakristlased uskusid, et Jeesus suri 25. märtsil. Tänapäeval on Jeesuse surma mälestamine ehk suur reede liikuv püha, kuid 25. märts oli varakristlaste jaoks sümboolse tähendusega. Nad uskusid, et kui Jeesus suri 25. märtsil, siis on ka kohane, et ta tuli maailma samal päeval. 25. märts on kristliku kalendri üks vanimaid pühasid: Ikkaneitsi Maarja rõõmukuulutamise püha. Päev, mil ingel Gabriel ilmus Maarjale ja kuulutas, et ta jääb lapseootele ning toob ilmale Jumala Poja, Jeesuse Kristuse: ,,Ja ingel ütles talle:
Lääne-Euroopas öeldakse sageli, et talvine pööripäev asendati jõuludega, ent pööripäev on liikuv püha ja on mitu päeva enne 25. detsembrit. Talvise pööripäeva tähistamine oli oluline Lääne-Euroopa paganlikes traditsioonides, kuid mitte Lähis-Idas ega Põhja-Aafrikas, kus kristlus levis suuremas osas. Veel üks tihti nimetatud pidustus, mida väidetavalt asendati, on Sol Invictus ehk päikese sünnipäev, kuid 25. detsember valiti Sol Invictuse tähistamiseks alles pärast seda, kui kristlased olid juba Jeesuse sünnipäevaks selle kuupäeva valinud.
„Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.””(Lk 1:30–33). Kristus eostub Maarja ihus. Täiuslik Jumal ja täiuslik Inimene. Seega peab sellele järgnema ka täiuslik rasedus: täpselt üheksa kuud hiljem on 25. detsember. Kevadise ja talvise pööripäevaga saabub Valgus Valgusest. Jõulupüha troparis on öeldud:
Sinu sündimine, Kristus, meie Jumal
valgustas maailma tõetundmise valgusega,
sest temas õppisid tähtede teenijad ühe tähe läbi
Sind, Õiguspäikest, kummardama
ja Sind, kõrgelt Päevatõusmist, tundma.
Issand, au olgu Sulle!
Nendest kahest kuupäevast lähtudes on paika pandud ka Ristija Johannese eostamise ja sündimise päev. Nagu Maarjale ilmus ingel kuulutama, nõnda ilmus ka Sakariasele ingel, kes kuulutas Johannese sündimisest: ,,Aga ingel ütles talle: „Ära karda, Sakarias, sest su anumist on kuuldud ja su naine Eliisabet toob sulle ilmale poja, ja sa paned talle nimeks Johannes. Ja temast on sul rõõmu ja hõiskamist ning paljud rõõmustavad tema sündimisest, sest ta saab suureks Issanda silmis.””(Lk 1:13–14). Ristija Johannese sünnipäev (24. juuni) on üheksa kuud ja üks päev pärast tema eostamist (23. september) ning peaaegu täpselt kuus kuud enne jõule (25. detsember). Nii seotakse pühad Piiblis kirjeldatud ajatelje järgi, mis ütleb, et Johannes oli oma nõost Jeesusest umbes kuus kuud vanem. Jaanipäeva ja suvise pööripäeva sidumisel on ka oluline teoloogiline nüanss. Suvine pööripäev võimendab Ristija Johannese öeldut: ,,Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema”. Pärast suvist pööripäeva hakkab päikese kõrgus taevas ja päevade pikkus „kahanema“ ning pärast talvist pööripäeva hakkab see taas „kasvama“.
Ristija Johannese roll prohvetina ja eelkäijana on ainulaadne. Serbia Püha Nikolai on öelnud: „Tal oli eesõigus näidata maailmale teda, kellest ta kuulutas.” Paljud prohvetid olid kuulutanud Messia tulekust, aga ainult Johannes sai teda ka inimestele näidata. Kirik näeb Johannest kui viimast Vana Testamendi prohvetit: sõnumitoojat Vana ja Uue Testamendi vahel. Sõna „sõnumitooja” on kreeka keeles angelos, millest tuleb ka sõna „ingel”. Just seetõttu kujutatakse Johannest ikoonidel sageli tiibadega. Ristija Johannes on ainus pühak, keda kujutatakse inglitiibadega. Jeruusalemma Püha Sophronius kirjutab, et ,,Johannes ei läinud kõrbe mitte inimesi, vaid ingleid järgima”. Ta nimetab Johannest „maapealseks ingliks inimkujul”. Kreeta Püha Andreas toob esile hulgaliselt nimesid, mida isad on Johannesele andnud: „viljatuse viljakas lill; see, kes valmistab rahvaid Issanda tulekuks; igavesti särava Päikese kuu; Jumaliku Valguse lamp; Igavese Kuninga sõdur; preester, kes ristib Jumala enda; see, kes kuuleb Isa häält ja näeb Püha Vaimu.” Ka Ristija Johannese eostamise tropar räägib Johannesest kui Päikese lambist:
Rõõmusta, sina viljatu, kes pole seni sünnitanud, sest vaata –
sinus on eostunud Päikese lamp,
ja Tema valgustab kogu maad, mida vaevab pimedus.
Tantsi, Sakarias, ja hüüa julgelt:
Kõigekõrgema prohvet on see, kes peatselt sünnib.
Ristija Johannese sünnipäev (24. juuni) on üheksa kuud ja üks päev pärast tema eostamist (23. september) ning peaaegu täpselt kuus kuud enne jõule (25. detsember). Nii seotakse pühad Piiblis kirjeldatud ajatelje järgi, mis ütleb, et Johannes oli oma nõost Jeesusest umbes kuus kuud vanem. Jaanipäeva ja suvise pööripäeva sidumisel on ka oluline teoloogiline nüanss. Suvine pööripäev võimendab Ristija Johannese öeldut: ,,Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema”. Pärast suvist pööripäeva hakkab päikese kõrgus taevas ja päevade pikkus „kahanema“ ning pärast talvist pööripäeva hakkab see taas „kasvama“.
Me ei tea, kas pööripäevade ja pühade kattumine oli varakristlaste jaoks oluline faktor, kuid ennemini on see eriskummaline, et Kristuse ja Johannese eostumine ja sündimine käivad käsikäes pööripäevade tsükliga. Kristuse eostamine ja sündimine: kevadine ja talvine pööripäev. Ristija Johannese eostamine ja sündimine: sügisene ja suvine pööripäev. Suvine ja talvine pööripäev on justkui pöördvõrdelised sündmused – Päikese lamp valmistab ette Igavest Valgust. ,,Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema”(Jh 3:30).