/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
Ja ta läks pisut eemale, langes silmini maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“
Matteuse 26:39
„Athos on teine ristimine,“ kuulsin ma oma hiljutisel palverännul rohkem kui tuhande aastase ajalooga õigeusu mungavabariiki.
Esimest korda ristiti mind 2008. aasta 25. juulil Helme puukirikus. Purjetasin tollal täie vaardiga maailma ääre poole, kõikide tuntud liikumisseaduste järgi oleksin ma pidanud 2025. aasta ülestõusmispühale järgnenud nädalal võtma kuumaveevanne „allilma eriti halvas naabruskonnas“ (nii nimetas põrgut Jordan Peterson). Küllap peegeldus mingi alateadlik soov kurssi korrigeerida juba seitseteist aastat varem, ometi kestis järjest kaootilisem merereis sealt veel ligi viis aastat.
Luterlus oli vaikesäte. Olen pärit kodust, kus käis näärivana, oman majandusteaduse magistri diplomit. Mis tähendab seda, et kui ma 2013. aasta veebruaris oma lekkivast purjekast viimaks välja ronisin, polnud senisest elust just palju kaasa võtta. Nagu ma olen juba üleliiagi korranud, mahtusid veel seitse aastat tagasi pea kõik mu filosoofia-, psühholoogia, teoloogia- jne alased teadmised ühte lausesse: „7. novembril peab minema paraadile.“ Nii oli mulle TIPI-koolist meelde jäänud.
2008. aasta suvel tähendas kirik seega mulle luteri kirikut. Tagantjärgi tark olles julgen kinnitada, et mu kaheteist-aastane ekskurss luterlusse kriipis vaid isiksuse pealispinda ja jättis sisemuse pea puutumata. 2010-ndate lõpus käisin ma küll üsna sageli armulaual (olin ennast selleks ajaks ammu Helmest Tallinna Jaani kogudusse ümber möllinud), aga sellega asi laias laastus ka piirdus – ristimise ja armulauaga piirduvad teadupärast ka luteri kiriku sakramendid. Sel aastakümnel on Rupert Sheldrake’i vaimseid harjutusi tutvustavate raamatute mõjul minu elu osaks olnud ka igapäevane palvepraktika. „Ma soovitan, et sa hakkaksid regulaarselt palvetama, parimal juhul vähemalt viisteist minutit päevas,“ kirjutab Sheldrake raamatus „Kuidas minna edasi“. Kuni viimase sügiseni oli mu palvepraktika suuresti kirikuväline ja isetegevuslik.
Nagu paljudele teistelegi oli ka minu religioossel teekonnal pöördeliseks sündmuseks koroona. See hävitas viimase usu praeguse sotsiaalmajandusliku süsteemi elujõulisusesse ja näitas kirkalt, kuhu poole masinametafooril rajanev mõtlemis-, tunde- ja tajulaad meid kannab. „On selge, et koroonakriisis rakendatud tehnoloogilisi lahendusi hakatakse edaspidi tarvitama ka teistel eesmärkidel ning seda tehakse ülemaailmses mastaabis. Mitte kellelgi pole aimu, kuhu see kõik võib viia,“ ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbris intervjueeritud inglise kirjanik Paul Kingsnorth („Stsientism ja seks“, 8.22). „Totaalne süsteem seisab praegu vastamisi moodsa masinliku maailma „permanentse kriisiga“, mis võtab vaheldumisi üleilmse pandeemia, looduskatastroofide ja majanduskollapsi vormi,“ lisas ta aasta tagasi Tallinnas peetud kõnes („Huxley ja Masin“; TT#43, 6.24). 2022. aasta augustis algas sellesama Kingsnorthi intervjuuga paar nädalat tagasi Athosel lõppenud teelõik.
2021. aasta algul „eneselegi ootamatult“ Rumeenia Õigeusu Kirikusse astunud Kingsnorth külastas Athose mäge üsna kohe pärast meie intervjuud ning kirjutas sealt: „Kyriacos Markidese „Vaikuse mägi“ on võrratu raamat. See on silmiavav ka kõigile neile, kes ei pea ennast kristlasteks.“ Ma lugesin „Vaikuse mäge“ 2023. aasta jaanuaris ning usutlesin selle autorit Tähenduse teejuhtide 30. numbris („Vaikuse mägi“; 4.23). Olen Kingsnorthiga täiesti nõus: „Vaikuse mägi“ on just nimelt silmiavav raamat. Minu edasisele teekonnale avaldas vormivat mõju iseäranis üks lause: „Kloostrite sulgemine,“ ütles ta [isa Maximos, H.] lääne reformatsioonijärgseid arenguid kommenteerides, „oli otsekui kristluse südame välja rebimine.“
Nagu paljudele teistelegi oli ka minu religioossel teekonnal pöördeliseks sündmuseks koroona. See hävitas viimase usu praeguse sotsiaalmajandusliku süsteemi elujõulisusesse ja näitas kirkalt, kuhu poole masinametafooril rajanev mõtlemis-, tunde- ja tajulaad meid kannab. „On selge, et koroonakriisis rakendatud tehnoloogilisi lahendusi hakatakse edaspidi tarvitama ka teistel eesmärkidel ning seda tehakse ülemaailmses mastaabis. Mitte kellelgi pole aimu, kuhu see kõik võib viia,“ ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbris intervjueeritud inglise kirjanik Paul Kingsnorth („Stsientism ja seks“, 8.22).
2024. aasta märtsis ilmunud Tähenduse teejuhtide 40. number oli pühendatud kloostritele ja kloostrikorrale ning me intervjueerisime seal käesoleva aasta jaanuaris Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) abipiiskopiks pühitsetud Athose mäe Xenophontose kloostri munkpreestrit isa Damaskinos Olkinuorat. Edasised sündmused hargnesid juba päris tempokalt. Kuu pärast intervjuud võeti mind Tallinna Issanda Muutmise peakirikus toimunud salvimisteenistusel EAÕK-i liikmeks. Mai alguses oli mul võimalus Küprosel kaks ööpäeva kloostrielu proovida ning juuni lõppu jääb mu esimene kohtumine oma vaimuliku isaga. Edasise suhtes osutus kõige olulisemaks 2. septembril toimunud kokkusaamine, mis määras kindlaks igapäevase palvepraktika korra, isetegevuse asemele tuli kindel struktuur ja meetod.
Sel kõigel on olnud kaugeleulatuvad ja vägagi käegakatsutavad tagajärjed, mida pole olnud alati lihtne taluda. Olen üsna kindel, et mind selle aasta esimesel kolmandikul vaevanud rängal depressioonil on muude tegurite kõrval – üleüldine kurnatus, krooniline kurvameelsus jne – olnud märkimisväärne roll ka sügaval isiksuse sisemuses toimuval maailmavaatelisel nihkel. Selline arhetüüpiline kõrberännak ei saa olla kerge. Tänu EAÕK-ile on see-eest oluliselt avardunud mu sõnavara ja kontseptuaalne raamistik. Seal, kus majandusteaduse magister nägi vaid depressiooni, suudab tänane proselüüt mõelda keskpäevadeemoni rünnakutest, acedia’st ja teistest masinapõhisesse maailmavaatesse ja keemiakesksesse psühholoogiasse mittemahtuvatest nähtustest. Athosel oli mul tänuväärne võimalus küsida Xenophontose kloostri pea viiekümne aastase staažiga ülemalt, kuidas keskpäevadeemoniga paremini hakkama saada. „Kui see salm [„Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!“ (Matteuse 26:41), H.] sulle kohale jõuab, kaob su deemon iseenesest,“ sain ma edasist lahtimuukimist vajava vastuse. Praegu tulevad siinkohal esimesena pähe Toomas Pauli kuldsed sõnad Tähenduse teejuhtide 18. numbrist (3.22): „Palvetama õppida saab vaid palvetades.“
Kloostriülema tsiteeritud kirjakoht pärineb Matteuse evangeeliumi alapeatükist „Jeesus palvetab Ketsemanis“. „Mind on alati puudutanud kõige rohkem karika salm: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“ (Matteuse 26:39),“ ütleb tänases lehes usutletud Eesti Rooma-Katoliku Kiriku piiskop isa Philippe Jourdan, kellega me rääksime tema enda religioossetest otsingutest, tööst ja pärispatust, kloostritest ja munkadest, usust ja mõistusest, modernistidest ja traditsionalistidest ja veel mõnel muul põneval teemal. Tulenevalt Paul Kingsnorthi suunanäitavast rollist mu enda äsja kirjeldatud arenguloos palusin piiskopil enne usutlust visata pilk peale Kingsnorthi 2024. aasta sügisel laineid löönud Erasmuse loengule „Against Christian Civilisation“.
/nginx/o/2025/05/23/16865077t1h45c0.png)
...
Hardo: Rääkige palun hakatuseks, kuidas te kiriku juurde sattusite? Ma mäletan, et te õppisite kõigepealt inseneriks.
Kõigepealt peab mainima, et ma sündisin katoliiklikusse perre. Tõsi küll, mu isa, kes suri kolm kuud tagasi 97-aastasena, ei käinud nooruses kuigi innukalt kirikus. Ta oli pommituslennuki piloot, kes võttis osa Prantsusmaa sõdadest nii Indohiinas kui ka Alžeerias. See oli talle nii psühholoogiliselt kui ka moraalselt väga ränk, sest ta pidi teadma, mida tema allavisatud pommid mõned kilomeetrid allpool korda saadavad. Sõjaväelased kaotavad sageli kontakti Jumalaga. Nad küsivad: kuidas on võimalik, et Jumal laseb sellel kõigel sündida? Ma ei rääkinud seda teemat isaga kunagi lõpuni lahti, aga mulle tundub, et see oli peamine põhjus, miks ta pikka aega kirikust eemale hoidis, kuigi oli oma meelelaadilt religioosne inimene.
Kui ma ülikooli läksin, toimus isaga suur muutus. Ta oli tulise temperamendiga ja see väljendus ka tema usuelus. Ta pöördus Jumala poole ja oli oma usus intensiivsem kui kunagi varem. Ema oli seevastu nii argi- kui usuelus palju rahulikum. Aga eks iga inimese elus on paratamatult selliseid hetki, kus ta mõtleb, kus on Jumal praegu? Minu isa küsis, kus oli Jumal Vietnamis või Alžeerias?
See tunne süvenes sõjaväes, kuhu ma läksin pärast kooli lõpetamist. Tollal oli Prantsusmaal aastane sõjaväekohustus. Ma teenisin õhujõudude baasis. Palusin ohvitserilt, kas ma tohin iga päev missal käia. Ta oli algul pisut üllatunud, aga ütles siis, et hästi, teeme proovi. Probleem oli selles, et ta pidi leidma mulle iga päev ühe allohvitseri, kes mu kaplani juurde viiks, sest noorsõdurid ei tohtinud baasi territooriumil omapäi ringi liikuda. See ei olnud alati lihtne, sest allohvitseridel oli muudki tegemist. Ükskord kuulsin pealt, kuidas üks neist imestas: „See müstiline kriis ei olegi veel lõppenud?“
H: Teid viis elu edasi insenerikooli?
Jah, mind tõmbas koolipõlves reaalteaduste poole. Teismelisena adusin muidugi, et see, mida ma olin õppinud loodusteadustes ja reaalainetes, ei klappinud hästi kokku sellega, mida olin kuulnud pühapäevakoolis. Kõnealune süvenev vastuolu ja selle pinnal tekkinud kahtlused tekitasid viimaks usulise kriisi. Ma õppisin tollal koos vendadega internaatkoolis. Ütlesin ühel päeval Jumalale, et ma püüan oma usuasjad uuesti käsile võtta, aga et kui mind vaevavad kuue kuu pärast needsamad kõhklused ja kahtlused, siis on see võib-olla märk sellest, et ma pean loobuma oma perekondlikust katoliiklikust traditsioonist ja vaatama mõne uue usundi poole. Kuue kuu pärast ei olnud paraku midagi väga olulist muutunud, aga ma olin hakanud aduma, et katoliiklus on mulle ikkagi midagi rohkemat kui lihtsalt vanematega kaasa tulnud traditsioon. Seetõttu andsin endale veel pool aastat ajapikendust.
Samal ajal jätkasin oma õpinguid ja omandasin teede- ja sillaehitusinseneri kutse. Sildu ma eriti ehitanud ei ole, aga Prantsuse kiirteede võrgu arengusse olen ma oma panuse andnud. Kui te peaksite kunagi sõitma Bordeaux’st Toulouse’i, siis üks teelõik on seal minu ehitatud. See oli rohkem kui nelikümmend aastat tagasi, aga see peab siiani kenasti vastu. Ma tegelesin peamiselt asfaldi tootmise ja paigaldamisega. Mulle meeldis mu amet, aga mul oli tegelikult juba inseneride koolis tekkinud aimdus, nagu tahaks Jumal minust midagi muud.
See tunne süvenes sõjaväes, kuhu ma läksin pärast kooli lõpetamist. Tollal oli Prantsusmaal aastane sõjaväekohustus. Ma teenisin õhujõudude baasis. Palusin ohvitserilt, kas ma tohin iga päev missal käia. Ta oli algul pisut üllatunud, aga ütles siis, et hästi, teeme proovi. Probleem oli selles, et ta pidi leidma mulle iga päev ühe allohvitseri, kes mu kaplani juurde viiks, sest noorsõdurid ei tohtinud baasi territooriumil omapäi ringi liikuda. See ei olnud alati lihtne, sest allohvitseridel oli muudki tegemist. Ükskord kuulsin pealt, kuidas üks neist imestas: „See müstiline kriis ei olegi veel lõppenud?“
Kaplan ei olnud tegelikult sõjaväepreester, vaid kohalik hingekarjane, kes käis meie juures ühest ümberkaudsest külast. Ma küsisin temalt, kas ta on valmis mulle iga päev missat pidama. Ta vastas, et mind on palutud siia tulla küll ainult pühapäeviti, aga kui sa tahad iga päev käia, siis miks mitte, ma ei ela siit väga kaugel. Nii ta tuligi minu jaoks terve selle aja baasi kohale, välja arvatud üks päev, kui meil oli tuumasõja õppus. Mina läksin ka sel päeval kabelisse ja küsisin preestrilt, mis kell me täna alustame? Ta oli üllatunud: „Meil on praegu tuumasõda ja selle ajal ei toimu mingit missat.“ Ma vastasin, et see ei ole ju päris sõda, vaid ikkagi õppus. Kaplan jäi aga enda juurde: „Ma väga vabandan, aga täna jääb missa ära. Sõjavägi on sõjavägi ja õppused peavad välja nägema nagu päriselu.“ Me valmistusime sõjaks Nõukogude Liiduga. Igal juhul oli see kaplan mulle sõjaväeteenistuse ajal suureks toeks.
Varsti pärast seda läksingi ma Rooma Paavstlikku Püha Risti Ülikooli teoloogiat ja filosoofiat tudeerima.
H: Missa tähendab katoliiklastele armulauaga jumalateenistust?
Jah, missa on alati koos armulauaga.
Kaie: Kas katoliku kiriku armulauale saavad ainult katoliiklased või on see avatud ka teistele konfessioonidele?
Katoliku kiriku õpetus on selline, et me saame anda armulauda inimestele, kellel on selle sakramendi osas samasugune usk nagu meilgi. Praktikas tähendab see seda, et me saame armulauale võtta soovi korral õigeusklikke, Armeenia kiriku ja teiste idakirikute liikmeid. Luterlastega on meie arusaam armulauast seevastu üsna erinev. Meie jaoks on selles sakramendis Kristus kohal kogu oma ihu ja verega, oma hinge ja jumalikkusega. Luterlastel on asi keerulisem. Luther ütles küll, et Kristus on armulaual teatud viisil kohal, aga see on kõik palju ebaselgem. Asi on selles, et kui preester ütleb: „Kristuse ihu“, siis see, kes armulaua vastu võtab, peab ka uskuma, et ta sööb Kristuse ihu. Nende teoloogiliste lahknevuste tõttu ei saa me luterlasi ja baptiste armulauale võtta.
H: Ma palusin teil eelnevalt tutvuda põgusalt Paul Kingsnorthi möödunud aasta Erasmuse loenguga „Kristliku tsivilisatsiooni vastu“. Millised on teie esmased muljed?
Ma ei olnud selle autoriga varem tuttav ja saan seetõttu rääkida tõepoolest ainult esmastest muljetest. Mulle tundub, et Paul Kingsnorth esindab intellektuaale, kes tõmbavad maailma ja usuelu vahele päris range piiri. See on pikk loeng ja siin võiks rääkida paljudest asjadest, aga mulle tundub, et üks asi, kus ta tugevasti liialdab, puudutab arusaama tööst ja patust. Vähemalt mina räägin oma usuõppijatele enam-vähem vastupidist juttu. Kingnorth kirjutab, et pärast Aadama ja Eeva pattulangemist tulid paradiisliku Eedeni aia asemele põllupidamine, töö, jahipidamine, metallitöötlus, mõrv, linnad ja tsivilisatsioon. Teiste sõnadega, ta seostab töö pärispatuga. Esimeses Moosese raamatus kirjutatakse aga, et Jumal lõi meie esivanemad meheks ja naiseks ning pani nad Eedeni rohuaeda, et nad seda hariksid. Kui me piiblit niimoodi loeme, siis näeme, et töö ei ole patu tagajärg – nagu väidab Kingsnorth –, vaid oli olemas ammu enne pattulangemist. Esimese Moosese raamatu kolmanda peatüki järgi on patu tagajärg mitte töö ise, vaid sellega seotud väsimus ja tüdimus. Töö on osa inimloomusest ja oli seda juba enne pattulangemist. See on oluline teoloogiline lähtekoht, sest kui me ütleme, et töö on seotud patuga, on paratamatult patuga määritud ka kõik töö viljad ja tulemused. See ei ole aga nii, sest ilmikud – ja me ei tohiks unustada, et just nemad moodustavad kristlaste enamuse – otsivad pühadust just töö ja maailma pühitsemise kaudu, see on nende kristlik kutsumus.
H: Nii et patu tagajärg pole mitte töö ise, vaid pigem sellega kaasnevad väsimus ja tüdimus. Andke palun sellele mõttele pisut värvi juurde.
Ma mõtlen siin seda, et esialgne maailma ja inimese vahel valitsenud harmoonia on pattulangemisega kui mitte täiesti rikutud, siis kindlasti haavatud. Seetõttu on maailm muutunud inimesele ohtlikuks paigaks, seetõttu muutub töö meile sageli kurnavaks ja väsitavaks. Aga ikkagi, Aadam ja Eeva pidid harima Eedeni aeda ka enne seda, kui madu pildile ilmus, nii et töö on vanem kui pärispatt, ent selle iseloom on pattulangemise tõttu muutunud.
Mulle torkab Kingsnorthi juures silma teatud teoloogiline pessimism, mis saab alguse võib-olla just sellestsamast arusaamast töö ja patu vahekorrast, millest me just äsja rääkisime. Kui me arvame, et töö kuulub pigem patu kui inimloomuse juurde, siis on meil praeguse ühiskonna suhtes raske optimismi säilitada. Nii katoliku kui õigeusu munga kutsumust väljendab ladinakeelne sõnapaar contemptus mundi (’maailma põlgus’). See ei tähenda veel tingimata maailma vihkamist või selle sõnasõnalist põlastamist, aga viitab ometi selgele distantseerumisele meie igapäevasest askeldamisest.
See on mu esimene reaktsioon Kingsnorthi loengule. Seal on palju teisi asju, mida ta selgitab väga hästi ja veenvalt, aga mulle tundub, et selles küsimuses ta natuke liialdab.
H: Tähenduse teejuhtide 53. numbri teema on Euroopa. Mulle jäi sellega seoses meelde eelkõige see koht Kingsnorthi kõnest, kus ta räägib „peapeale pööramise kultuurist“ (culture of inversion). Ta ütleb: „Meie tänane eliit püüab kõigest väest tundmatuseni muuta kultuuri, milles minu põlvkond on üles kasvanud.“ Mis te sellest mõttest arvate?
Kõik see, mida ta kirjutab meie ühiskonna tuleviku ja teatud negatiivsete aspektide kohta on väga tähelepanuväärne. Ta analüüsib väga hästi relativismi ja äärmusliku liberalismi murendavat mõju. Samadele asjadele armastas oma sõnavõttudes keskenduda ka paavst Benedictus XVI, tema järeltulijal Franciscusel olid teised lemmikteemad.
Mulle torkab Kingsnorthi juures silma teatud teoloogiline pessimism, mis saab alguse võib-olla just sellestsamast arusaamast töö ja patu vahekorrast, millest me just äsja rääkisime. Kui me arvame, et töö kuulub pigem patu kui inimloomuse juurde, siis on meil praeguse ühiskonna suhtes raske optimismi säilitada. Nii katoliku kui õigeusu munga kutsumust väljendab ladinakeelne sõnapaar contemptus mundi (’maailma põlgus’). See ei tähenda veel tingimata maailma vihkamist või selle sõnasõnalist põlastamist, aga viitab ometi selgele distantseerumisele meie igapäevasest askeldamisest.
H: Jah, munga temperament on temas kahtlemata esindatud, selles pole kahtlust.
Munga temperamendiga inimese jaoks on ideaalne maailm klooster ja meie argimaailm kutsub sageli esile põlguse. See on muidugi igavene vastuolu ja mulle tundub, et ma ei ole temaga siin päris ühel meelel.
H: Kas siin ei peegeldu ka mitte munkade ja piiskoppide põline vastasseis?
Piiskopid on ju sageli tulnud munkade hulgast?
H: Samas on nad oma ametikohustuste tõttu kloostrivälise maailmaga paratamatult palju möödapääsmatumalt seotud.
Seda küll. Minu arvates on munklus ja kloostrid kahtlemata väga oluline nähtus. Me ei peaks aga unustama, et see saab alguse alles neljandal või äärmisel juhul kolmandal sajandil. Mis tähendab seda, et esimesed kaks-kolm sajandit kristluses kloostreid ei olnud ning sõnaühend contemptus mundi oli ühtviisi tundmatu nii ladina kui ka kreeka keeles.
/nginx/o/2025/05/23/16865178t1hd00d.png)
H: Üks selgitus kõlab vist nii, et munklus tekib pärast seda, kui kristlusest saab Rooma riigi ametlik usund, mistõttu kirikul tuleb võimuga üha rohkem kompromisse teha.
Ristiusu munkluse rajajaks peetakse Egiptuse kõrbeerakut Antoniust Suurt, kes suri 4. sajandi keskel, paarkümmend aastat enne seda, kui kristlus Rooma riigiusuks kuulutati. Läände jõuab munklus veidi hiljem, püha Benedictus asutas Monte Cassino kloostri 6. sajandi teise veerandi alguses. Raske öelda, miks see liikumine ühtäkki hoo sisse sai. Üks võimalik selgitus on see, et kui kristlaste arv idas jõudsalt kasvama hakkas, tekkis paljudel hirm, et kui nii palju uusi kiriku liikmeid on seotud igapäevase eluga, võivad ristiusu esialgsed ideaalid ja väärtused aegamööda kaduma minna.
Guénoni traditsionalistlikud ideed on vastuolus kristliku õpetusega Jumala lihakssaamisest ja lunastusest – s.o millestki, mis on radikaalselt uuenduslik. Samas ütleb ta nagu Kingsnorthki asju, mis on väga huvitavad ja elegantselt sõnastatud. Kui me nüüd veel korraks traditsioonide juurde tagasi tuleme, siis ladinakeelne traditio tähendab ’annan üle või edasi’. Siin on alati põhiküsimus selles, mida me siis ikkagi üle anda tahame. Guénoni ürgne gnostiline tarkus ei ole Kristuse tarkus ja seetõttu on teda kristlastel natuke raske omaks võtta. Me ei ole traditsionalistid Guénoni mõistes.
Kuivõrd arusaam, et loeb ainult vaim ja mateeria on halb, oli esimestel sajanditel omane pigem mitmesugustele mittekristlikele sektidele – manilastele, gnostikutele jne –, siis vaatas ristiusu kirik sellele vastumeelse skepsisega. Hiljem võeti need hoiakud juba kristlikus kontekstis siiski tasapisi omaks. Esimeste sajandite kristlaste hulgas olid inimesed, kes pidasid ranget tsölibaati – nende kohta öeldi, et nad elavad nagu inglid. Seejuures ei eraldunud nad kloostritesse, vaid elasid muus osas tavalist elu. Neljas paavst Clemens I, kelle ametiaeg jäi esimese sajandi lõppu, manitses ingleid, et nad ennast teistest paremaks ei hakkaks pidama. Kahetsusväärne kalduvus uhkeks muutuda paistab olema osa pattulangemise järgsest inimloomusest ja paraku ei ole siin erandiks ka mungad, nunnad ega esimese sajandi inglidki.
K: Mulle jäi Kingsnorthi loengust meelde koht, kus ta viitab prantsuse kirjanikule René Guénonile: „Ma olen kindel, et me elame praegu mingi ajastu lõpus – me oleme jõudnud kohta, mida sufistlik filosoof René Guénon kutsus „maailmade vaheliseks pimeruumiks“ (the darkness between worlds)“. Mulle tundub, et selles pimeruumis on praegu nii palju vastandumist ja viha, mis ähvardab meid puruks kiskuda. Kuidas me teie arvates sellest ohtlikust kohast välja võiksime pääseda?
See pimeruumi koht jäi mul kuidagi kahe silma vahele, aga Guénon on muidugi hästi tuntud autor, eriti Prantsusmaal. Ta on vastuoluline isik. Ühelt poolt peetakse teda filosoofilises mõttes traditsionalistiks, teiselt poolt on tema puhul tegemist väga suure esoteerika mõjuga. Guénoni traditsionalism on seotud gnoosisega – ürgse tarkusega, mis oli alguses ja milleni valitud inimesed võivad tema sõnul tagasi jõuda. See on küll traditsionalism, aga väga ekstreemne traditsionalism.
Guénoni traditsionalistlikud ideed on vastuolus kristliku õpetusega Jumala lihakssaamisest ja lunastusest – s.o millestki, mis on radikaalselt uuenduslik. Samas ütleb ta nagu Kingsnorthki asju, mis on väga huvitavad ja elegantselt sõnastatud. Kui me nüüd veel korraks traditsioonide juurde tagasi tuleme, siis ladinakeelne traditio tähendab ’annan üle või edasi’. Siin on alati põhiküsimus selles, mida me siis ikkagi üle anda tahame. Guénoni ürgne gnostiline tarkus ei ole Kristuse tarkus ja seetõttu on teda kristlastel natuke raske omaks võtta. Me ei ole traditsionalistid Guénoni mõistes.
K: Kui jutt juba traditsioonidele läks, siis Eestimaal on läbi aja olulist rolli mänginud Kristuse-eelne maausk. Kuidas katoliku kirik põlisrahvaste uskumustele vaatab?
Esimesed katoliku kiriku misjonärid olid paratamatult kõik paganad, kes kummardasid puid, allikaid ja teisi loodusobjekte. Seetõttu on katoliku kirik iidsete traditsioonide suhtes olnud alati protestantidest avatum. Luterlased on katoliiklastele vahel nina peale visanud, et kui nad Eesti alad ristiusustasid, siis tegelikult midagi väga ei muutunudki, sest maarahvas jäi oma vanade uskumuste juurde. See ei ole päris nii, aga erinev suhtumine tuleb siin hästi välja.
Protestandid – nii palju, kui ma neist aru saan – on alati olnud veendumusel, et ürgsed traditsioonid ja religioonid kujutavad endast paganlust – see on inimese väljamõeldis ja seega taunimisväärne. Seetõttu olid luterlased Eestis selgelt taara- ja maausu vastu. Minu meelest ulatuvad katoliiklaste ja luterlaste teoloogilised erimeelsused selles küsimuses otsapidi nende arusaama pärispatust. Katoliiklased on seisukohal, et pärispatt haavab inimloomust, aga ei riku seda lõpuni. Lutheri õpetuse järgi on inimene seevastu rikutud ja seetõttu saab lunastus tulla ainult Jumala armust. Mõned teoloogid on siinkohal tähelepanu juhtinud Lutheri õpetuse antropoloogilisele pessimismile. See on oluline moment, millest tõukuvad mitmed kahe kiriku õpetuse vahelised erinevused.
H: Mulle meenub siin kõnekas näide, mille te tõite oma külalisloengus EBS-i „Oluliste raamatute“ reformatsioonikursusel („Pastor Pall“, sügis 2021): katoliikliku õpetuse järgi meenutab inimene ahvi-, luterliku doktriini järgi aga kassipoega. Esimene peab emast (Jumalast) ise kinni hoidma, teist tassib Jumal turjast.
Jah, sellise näite ma tõesti tõin. Laiemas plaanis on asi jällegi selles, et me ei tohiks maailma ja usku teineteisest liigselt lahutada. Kindlasti ei tohiks me teineteisele vastandada mõistust ja usku. Katoliku kirik on alati vastustanud kaksiktõe doktriini – arusaama, et miski võib olla filosoofiliselt väär, kuid teoloogiliselt tõene. Kuivõrd nii mõistus kui ka usk tulevad Jumalast, ei saa nad olla teineteisest lahus. 19. sajandil oli katoliku kirikus suur vaidlus fideistide üle, kes asetasid usu teadmisest kõrgemale (ladinakeelne fides tähendab usku). Fideistide vastased väitsid, et kirik ei saa nõustuda sellega, et loomulik – s.o mõistuse ja loomuliku arutlemise varal mõistetav – tõde oleks saavutatav üksnes üleloomuliku või ilmutusliku kanali kaudu. Katoliku kirik ei nõustu sellega, et Jumal näitab ennast meile üksnes piibli või ilmutuse kaudu, me võime temani jõuda ka loogilise mõistuse teid pidi.
Seetõttu olid luterlased Eestis selgelt taara- ja maausu vastu. Minu meelest ulatuvad katoliiklaste ja luterlaste teoloogilised erimeelsused selles küsimuses otsapidi nende arusaama pärispatust. Katoliiklased on seisukohal, et pärispatt haavab inimloomust, aga ei riku seda lõpuni. Lutheri õpetuse järgi on inimene seevastu rikutud ja seetõttu saab lunastus tulla ainult Jumala armust. Mõned teoloogid on siinkohal tähelepanu juhtinud Lutheri õpetuse antropoloogilisele pessimismile. See on oluline moment, millest tõukuvad mitmed kahe kiriku õpetuse vahelised erinevused.
Radikaalne fideist, näiteks mõni tänapäevane geotsentrist, on seisukohal, et kuivõrd piiblis kirjutatakse: Päike tõuseb hommikul ja loojub õhtul, siis on selge, et liigub Päike ja mitte Maa. Katoliku kiriku järgi kujutab Päikese liikumine endast füüsikalist tõsiasja, mida on võimalik kirjeldada ja prognoosida loomuliku arutluse abil. Siin ei piisa sellest, mida piibel meile ütleb. Seetõttu keelas katoliku kirik üsna resoluutselt juba pea kaks sajandit tagasi väita, et teaduslik tõde võib olla saavutatav ainult üleloomulikul viisil. Kristlasele ei saa usk ja mõistus olla teineteisega vastuolus. See tuleb sellest, et Jumal on tõde, nii nagu ta on ka armastus ja nii nagu ta on ka headus. Ma ei pea ennast ise ratsionalistiks, aga ma ei ole seepärast kindlasti veel antiratsionalistlik.
Viimased leheküljed on siiski lootustandvad. Raamatu hukkuv peategelane manitseb ellujäänuid oma esimese armastuse juurde tagasi minema. See on tema testament. Kui olete oma pere juurest ära läinud, siis minge tagasi. Kui olete kloostrist lahkunud uut kirikut looma, minge tagasi ja kahetsege oma pattu. Kui sa kaotad selle, mis on sind teinud selleks, kes sa oled, siis sa kaotad enda. Kiusatus kisub meid hukatusse. „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder,“ öeldakse selle kohta Matteuse evangeeliumis (26:41).
H: Tuleme lõpetuseks selle lehenumbri põhiteema – Euroopa – juurde tagasi. Kuhu me teie arvates praegu liigume? Seljaaju ütleb, et Ketsemani karikas on meie poole teel. Läheb see meist mööda?
Mulle seondub see küsimus Kingsnorthi loengus puudutatud peapeale pööramise kultuuriga, mille kohta te varem küsisite. Prantsuse keeleruumis räägitakse keskpäevadeemonist (le démon de midi), millel on pisut erinev tähendus kui see, mille sellelesamale sõnale andsid neljanda sajandi kristlikud askeedid, eelkõige Evagrius Ponticus. Le démon de midi viitab esmajoones truudusemurdmisele. Tüüpiline juhtum on umbes viiekümneaastane meeste- (või ka naisterahvas), kes on oma abikaasast tüdinud ning otsib uut. Prantslastele seondub keskpäevadeemon seega peamiselt lihaliku kiusatusega, mis kuulus muidugi ka selle esialgse tähenduse juurde. Seda sõna võib tõlgendada ka avaramalt, sest truudust saab murda mitte ainult oma abikaasale, vaid ka oma varasematele ideaalidele, veendumustele ja kutsumusele.
/nginx/o/2025/05/23/16865084t1h763e.png)
Paul Bourget’l valmis Esimese maailmasõja künnisel samanimeline kuulus romaan („Le Démon de midi“). Tollal raputas Prantsusmaad suur modernistide ja traditsionalistide vastasseis, Bourget kuulus oma tõekspidamistelt viimaste hulka. Romaanis näidatakse, kuidas erinevad inimesed – abikaasad, preester jt – muutuvad rahulolematuks ja hakkavad eemalduma sellest, mis oli selle ajani olnud nende elu nurgakivi. See lõpeb alati halvasti. Viimased leheküljed on siiski lootustandvad. Raamatu hukkuv peategelane manitseb ellujäänuid oma esimese armastuse juurde tagasi minema. See on tema testament. Kui olete oma pere juurest ära läinud, siis minge tagasi. Kui olete kloostrist lahkunud uut kirikut looma, minge tagasi ja kahetsege oma pattu. Kui sa kaotad selle, mis on sind teinud selleks, kes sa oled, siis sa kaotad enda. Kiusatus kisub meid hukatusse. „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder,“ öeldakse selle kohta Matteuse evangeeliumis (26:41).
Kas tänane Eurooopa on keskpäevadeemoni küüsis, kas ta on oma esimesele armastusele selja pööranud? Selline mulje võib jääda küll. Samas on siiski – nagu Bourget’ romaaniski – ka positiivseid märke. Ma kohtusin Roomas paavst Franciscuse matustel paljude vaimulikega. Päris mitmed nendest – eriti need, kes tulid Prantsusmaalt ja Belgiast – rääkisid, et viimastel aastatel on uute ristitute ja katehhumeenide [usuõppijate, H.] arv üllatuslikult kasvanud.
H: Võib siin olla tegemist koroona mõjuga?
Raske öelda, kas see on koroonaga seotud, seda ei saa muidugi välistada. Küll on aga tõsiasi see, et sel aastal lasi ennast Prantsusmaal ülestõusmispühal ristida 17000 inimest, seda on kolm korda rohkem kui viis aastat tagasi ning see arv on aasta-aastalt kasvanud. Mulle tundub – ja ma ei tea, kas see on seotud interneti, sõjauudiste või veel millegi muuga –, et viimastel aastatel on muutunud märkimisväärselt noorte suhtumine religiooni üldiselt ja kristlusesse iseäranis. Eriti torkab silma, et kirikusse on hakanud tulema palju noormehi – see demograafiline grupp oli mitte väga ammu kõige usuleigem. Prantsuse piiskopid ütlevad ausalt, et nad ei oska seda seletada. Kust kõik need noored on nüüd järsku tulema hakanud?
Ma ise panen ka muutusi tähele. Üha suurem hulk noori laseb end Eestis ristida. Veel viis aastat tagasi võis see otsus tunduda paljudele hullumeelsusena. Selles osas on mentaliteet selgelt muutunud. Ma olen kuulnud, et sarnased trendid on ka Soomes. Loomulikult ei saa me veel öelda, et kogu rahvas tuleb nüüd Jumala juurde tagasi, aga ma tunnen küll, et eriti noorte hulgas on suhtumine religiooni viimastel aastatel oluliselt muutunud.
K: Peale erinevatesse kristlikesse konfessioonidesse kuuluvate noorte on meil siin tulenevalt oma ajaloost suur hulk noori, kes on kas ateistid või pigem kasvanud üles ilma igasuguse religioosse õpetuseta. Viimased ei ole tingimata aktiivsed usuvastased, neil lihtsalt puuduvad selles vallas igasugused teadmised ja kogemused. Kuidas me teie arvates need kaks maailma teineteisele lähemale saaksime tuua? Kingsnorth kirjutab, et kõik algab suhtumise muutmisest iseendasse, teistesse inimestesse, loodusesse ja loodusetagusesse. Kas te olete temaga nõus?
Ma arvan, et mingi oluline lähenemine on viimastel aastatel juba toimunud. Kui varem arvas mitteusklik, et kõik usklikud on hullumeelsed, ja usklik omakorda, et kõik uskmatud on paganad, siis praegu on teravat vastandumist minu arvates vähem. Muidugi on alati kristlasi, kes kardavad, et kui me paganatega ülearu palju läbi käime, siis muutume pikapeale ka ise paganateks. On ka neid, kes pelgavad, et kui me keskendume oikumeenilistele küsimustele, sunnitakse meie usutunnistusele peale liiga suured järeleandmised. Ma arvan siiski, et läheduse otsimist on praegu märgatavalt rohkem kui veel mõned aastad varem.
Mulle meenub siinkohal paavst Franciscuse külaskäik Eestisse kuus aastat tagasi. Meil oli siis väga hea oikumeeniline noortekohtumine puupüsti täis Kaarli kirikus. Üksteise järel said sõna luterlane, õigeusklik, katoliiklane ja baptist. Õhkkond oli tõesti väga eriline. Ma ütlesin pärast paavstile, et see kohtumine läks tõepoolest väga hästi korda. Paavst oli minuga nõus ja kinnitas, et kokkusaamine oli tõesti suurepärane. Ta lisas aga, et tema arvates ei olnud suur osa kirikusse tulnud noortest ühegi kristliku konfessiooni liikmed. Nad tulid aga sellegipoolest kohale, sest asi pakkus neile huvi. Paavst ütles mulle, et võib-olla oleks olnud hea, kui üks nendest oleks rääkinud oma vaimsetest otsingutest.
Inimesena tunneb Kristus piinarikka surma ees hirmu, ent ometi ühineb tema tahe Isa omaga. See salm näitab meile minu arvates väga ilusti kristliku sõnakuulmise sisu. Tõeline sõnakuulmine ei tähenda seda, et Jumal ütleb mulle asju, mida ma pean tegema, tahan ma seda või mitte. See oleks nagu sõjaväes. Keegi ei küsi sõdurilt, kas talle ohvitseri käsk meeldib või mitte. Tõeline kristlik sõnakuulmine tähendab seda, et ma tahan ise seda, mida Jumal minust tahab. See on see, mida Kristus tol hetkel väljendab: ta tahab seda, mida tahab Jumal. See on kristlik täiuslikkus.
Selline lihtne mõte ei olnud meile paraku üldse pähe tulnud. Me arvasime, et jagame sõnavõtud nelja suurema usutunnistuse esindajate vahel ära ja kogu lugu. Keegi ei pakkunud midagi muud välja. See episood oli paavst Franciscusele väga tüüpiline, ta tahtis alati sõna anda nendele, kes olid varasemast mõttevahetusest välja jäänud. Käesoleval juhul olid nendeks mitteusklikud noored, kes on tegelikult ju Eestis enamuses. Nad ei peaks tundma ennast pagendatuna, sest tõsiasi, et nad ei kuulu ühtegi kirikusse, ei tähenda veel, et nad ei otsiks elu avaramat mõõdet.
H: Ma tahaks päris lõpuks jälle Ketsemani aia juurde tagasi tulla. See episood esineb kõigis kolmes sünoptilises evangeeliumis ja on kahtlemata Jeesuse loos murrangulise tähtsusega. Mida see teie arvates meile praegu räägib?
Mind isiklikult on alati puudutanud kõige rohkem see karika salm: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“ Matteuse (26:39). See kujutab teoloogiliselt väga olulist momenti. Ühel hetkel paistab, nagu ei tahaks Kristus ise seda, mida tahab tema taevane Isa. Seetõttu näeme just sel hetkel erilise selgusega, kuidas Kristus on üheaegselt tõeline Jumal ja tõeline inimene.
Inimesena tunneb Kristus piinarikka surma ees hirmu, ent ometi ühineb tema tahe Isa omaga. See salm näitab meile minu arvates väga ilusti kristliku sõnakuulmise sisu. Tõeline sõnakuulmine ei tähenda seda, et Jumal ütleb mulle asju, mida ma pean tegema, tahan ma seda või mitte. See oleks nagu sõjaväes. Keegi ei küsi sõdurilt, kas talle ohvitseri käsk meeldib või mitte. Tõeline kristlik sõnakuulmine tähendab seda, et ma tahan ise seda, mida Jumal minust tahab. See on see, mida Kristus tol hetkel väljendab: ta tahab seda, mida tahab Jumal. See on kristlik täiuslikkus.