Hardo Pajula Intervjuu isa Philippe Jourdaniga: Ketsemani karikas

Ja ta läks pisut eemale, langes silmini maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!“

Matteuse 26:39

„Athos on teine ristimine,“ kuulsin ma oma hiljutisel palverännul rohkem kui tuhande aastase ajalooga õigeusu mungavabariiki.

Esimest korda ristiti mind 2008. aasta 25. juulil Helme puukirikus. Purjetasin tollal täie vaardiga maailma ääre poole, kõikide tuntud liikumisseaduste järgi oleksin ma pidanud 2025. aasta ülestõusmispühale järgnenud nädalal võtma kuumaveevanne „allilma eriti halvas naabruskonnas“ (nii nimetas põrgut Jordan Peterson). Küllap peegeldus mingi alateadlik soov kurssi korrigeerida juba seitseteist aastat varem, ometi kestis järjest kaootilisem merereis sealt veel ligi viis aastat.

Luterlus oli vaikesäte. Olen pärit kodust, kus käis näärivana, oman majandusteaduse magistri diplomit. Mis tähendab seda, et kui ma 2013. aasta veebruaris oma lekkivast purjekast viimaks välja ronisin, polnud senisest elust just palju kaasa võtta. Nagu ma olen juba üleliiagi korranud, mahtusid veel seitse aastat tagasi pea kõik mu filosoofia-, psühholoogia, teoloogia- jne alased teadmised ühte lausesse: „7. novembril peab minema paraadile.“ Nii oli mulle TIPI-koolist meelde jäänud.

2008. aasta suvel tähendas kirik seega mulle luteri kirikut. Tagantjärgi tark olles julgen kinnitada, et mu kaheteist-aastane ekskurss luterlusse kriipis vaid isiksuse pealispinda ja jättis sisemuse pea puutumata. 2010-ndate lõpus käisin ma küll üsna sageli armulaual (olin ennast selleks ajaks ammu Helmest Tallinna Jaani kogudusse ümber möllinud), aga sellega asi laias laastus ka piirdus – ristimise ja armulauaga piirduvad teadupärast ka luteri kiriku sakramendid. Sel aastakümnel on Rupert Sheldrake’i vaimseid harjutusi tutvustavate raamatute mõjul minu elu osaks olnud ka igapäevane palvepraktika. „Ma soovitan, et sa hakkaksid regulaarselt palvetama, parimal juhul vähemalt viisteist minutit päevas,“ kirjutab Sheldrake raamatus „Kuidas minna edasi“. Kuni viimase sügiseni oli mu palvepraktika suuresti kirikuväline ja isetegevuslik.

Nagu paljudele teistelegi oli ka minu religioossel teekonnal pöördeliseks sündmuseks koroona. See hävitas viimase usu praeguse sotsiaalmajandusliku süsteemi elujõulisusesse ja näitas kirkalt, kuhu poole masinametafooril rajanev mõtlemis-, tunde- ja tajulaad meid kannab. „On selge, et koroonakriisis rakendatud tehnoloogilisi lahendusi hakatakse edaspidi tarvitama ka teistel eesmärkidel ning seda tehakse ülemaailmses mastaabis. Mitte kellelgi pole aimu, kuhu see kõik võib viia,“ ütles Tähenduse teejuhtide 22. numbris intervjueeritud inglise kirjanik Paul Kingsnorth („Stsientism ja seks“, 8.22). „Totaalne süsteem seisab praegu vastamisi moodsa masinliku maailma „permanentse kriisiga“, mis võtab vaheldumisi üleilmse pandeemia, looduskatastroofide ja majanduskollapsi vormi,“ lisas ta aasta tagasi Tallinnas peetud kõnes („Huxley ja Masin“; TT#43, 6.24). 2022. aasta augustis algas sellesama Kingsnorthi intervjuuga paar nädalat tagasi Athosel lõppenud teelõik.