Kaie Metsla: kas me oleme asendatavad?

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

• Pikas perspektiivis jäävad ellu rahvad ja kultuurid, mis Suure Asendamise kiusatusele vastu seisavad

Mõned aastad tagasi lugesin Douglas Murray „Euroopa kummalist surma”. See oli 2017. aastal üks Inglismaa enimmüüdumaid raamatuid. Aasta hiljem ilmus see eesti keeles Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas. Murray rõhub Euroopa immigratsioonipoliitika puudustele. Ta külastab põgenikelaagreid ja intervjueerib asüülitaotlejaid. Tema sõnul viib üliliberaalne immigratsioonipoliitika Euroopa allakäiguni, sest toob siia kodanikke, kes ei jaga samu väärtushinnanguid. Kui me tahame hukust pääseda, peame hakkama taas religioonile ja moraalile suuremat tähelepanu pöörama, kirjutab ta.

Seitse aastat hiljem, kui Euroopa teema on taas ajalehtede esikaantel, tuli mulle Murray raamat uuesti meelde. Samaaegselt avastasin inglise feministliku kirjaniku Mary Harringtoni kolmeosalise arutluse „Are We Replacable?“. Mary kirjutab selgelt ja teravalt, ta analüüsivõime avaldas mulle muljet juba selle aasta jaanuaris, kui me salvestasime temaga Tähenduse teejuhtide 51. numbri intervjuu („Seksrevolutsioon ja beebipillid“, 3.25).

Harringtoni asendamise triloogia põhineb 20. sajandi lõpu prantsuse kirjaniku Renaud Camus’ 2010. aastal ilmunud raamatul „Le Grand Remplacement” („Suur asendamine“). Camus kirjutab sarnaselt Murrayga, et immigrantide sissevool viib traditsiooniliste Euroopa väärtuste ja kultuuri lahjenemiseni, mille tagajärg on üldine barbariseerumine – hävitatakse rahva kultuur: keel, usk, ajalugu, ühised mälestused ja elukeskkond.

Kõnealune teos teenis Camus’le paremäärmusliku vandenõuteoreetiku kuulsuse. Minu huvi tema vastu tekkis sellest, et Mary Harringtoni sõnul pole Camus’d õigesti mõistetud. Camus toob üheks klassikaliseks kultuuri lõhkumise näiteks USA internaatkoolid, kus põlisameeriklased sunnitakse unustama oma esivanemate elulaadi ja võtma üle ingliskeelsete ameeriklaste oma. Camus väidab, et Euroopas on midagi sarnast toimunud hiljemalt 1960. aastatest alates. Kontinendi koorekiht on omaks võtnud rahvaste vahetatavuse idee, Euroopa haridussüsteem toodab kultuuripärandita väikekodanlust, mis on üha kiirenevate demograafiliste muutuste vastu täiesti kaitsetu.

Harrington väidab UK haridusministeeriumi andmetele tuginedes, et 2019. aastal oli Londoni linnaosades Brent, Harrow ja Newham vähem kui 10 protsenti koolilastest valged britid. See ei ole – kirjutab ta – muidugi mingi üllatus neile, kes neid piirkondi külastanud on. Pole ka päris võimatu, et suur osa sisserännanutest on brittide hoiakud pikapeale üle võtnud, ent võrreldes 20. sajandi algusega on sealne demograafiline olukord tundmatuseni muutunud. Camus ütleb, et see ei ole iseeneslik protsess, vaid kirjeldatud muutusi juhib ülemklassi ideoloogia. Ta juhib meie tähelepanu inimkultuuri olemust ja tähendust puudutavale struktuursele pimetähnile lääne eliidi maailmakäsitluses. „Camus jaoks ei ole rahvus vaid rassiline nähtus: oma kurikuulsas teoses „Suur asendamine“ rõhutab ta, et rahvust seob vaimsus, olemisviis, ühine ajalugu ja kultuuripärand. Iga rahva jaoks on tähtsal kohal sõnad „soov“, „tahe“ ja „armastus“,“ kirjutab Harrington, viskab õhku küsimuse: „Kas rahvusega on võimalik liituda?” ning vastab sellele Camus’ sõnadega: „See on võimalik, kuigi latt on kõrgel. Inimesed, kes seda soovivad, saavad rahvusega liituda armastusest selle keele, kirjanduse, kunsti või maastike vastu.”

Kõnealune teos teenis Camus’le paremäärmusliku vandenõuteoreetiku kuulsuse. Minu huvi tema vastu tekkis sellest, et Mary Harringtoni sõnul pole Camus’d õigesti mõistetud. Camus toob üheks klassikaliseks kultuuri lõhkumise näiteks USA internaatkoolid, kus põlisameeriklased sunnitakse unustama oma esivanemate elulaadi ja võtma üle ingliskeelsete ameeriklaste oma. Camus väidab, et Euroopas on midagi sarnast toimunud hiljemalt 1960. aastatest alates. Kontinendi koorekiht on omaks võtnud rahvaste vahetatavuse idee, Euroopa haridussüsteem toodab kultuuripärandita väikekodanlust

Camus väidab, et viimastel aastakümnetel on eliit kasutanud vastandumise ja konfliktide summutamiseks mitmesuguseid tehnoloogilisi lahendusi, need on aga Euroopa kultuuri lõplikult lammutanud. Ta ei kahtle, et tehnoloogia avab tee raha vabale liikumisele, globaliseerumisele ja majanduskasvule, aga peab seda universaalse ühtlustamise soovi Ameerika impeeriumi ideoloogiaks, mille sümboliteks on äri, robotid, Big Tech ja vajadusel relvad.

Harrington huvitub oma kirjatöödes eelkõige naiste ja lastega seonduvatest teemadest. Meie märtsikuises intervjuus tõi ta märgilise teetähisena sisse beebipillide kasutuselevõtu. Ta ütleb, et rasestumisvastaste vahendite turuletulek tähistas seda põhimõttelist pöördepunkti, millest alates hakkasid muutuma meie arusaamad kehast ja selle asendatavusest. See muutus on olnud osa laiemast moderniseerumisprotsessist, mille käigus on hakanud tehnoloogia ja teaduse edusammud meie igapäevaelu üha enam mõjutama. Oma raamatus „Feminism Against Progress“ viitab Harrington Ameerika inseneri Frederick Winslow Taylori teadusliku juhtimise põhimõtetele, millest lähtudes hakati töötajaid käsitlema ressurssidena. Nüüdseks on see lähenemine laienenud tööstusmaailmast väljapoole, nii et üksteisega vabalt asendatavad on nüüd mitte ainult vabrikutöölised, vaid kõik indiviidid.

Standardiseeritud inimeste loomupärane kodu on „ülemaailmne slumm“, kirjutab oma asendamisteooriale tuginev Camus. Harrington peab standardiseeritud inimese loomulikuks koduks kliimaseadmetega varustatud rahvusvahelist lennujaama. Ta selgitab oma mõtet nii: „Kui me vaatame lennujaamale moraalse ja praktilise pilguga, näeme, et asendamispüüd valitseb seal sama pühalt nagu kristlus suurtes keskaegsetes katedraalides. Lennujaama arhitektuur on sama keerukas ja sageli niisama suurejooneline kui katedraali oma, „pühamusse“ sisenemiseks vajalikud puhastusrituaalid turvakontrolli näol on sama keerukad kui need, mida nõuavad isegi kõige pühamad religioossed keskused. Lennujaam on maksimaalse asendamisvõimekusega koht. See loob tunde, et me eksisteerime väljaspool aega ja ruumi. Selle praktiline eesmärk on hõlbustada kaupade ja inimeste liikumist eri geograafiliste piirkondade vahel, muuta meid maksimaalselt mobiilseks, likviidseks ja vahetatavaks. Ainus tegevus, mida turvakontrollist ootesaali läbimurdnud inimressursiühikult oodatakse, on raha kulutamine ning kuhugi teel olemine.”

Kui me vaatame lennujaamale moraalse ja praktilise pilguga, näeme, et asendamispüüd valitseb seal sama pühalt nagu kristlus suurtes keskaegsetes katedraalides. Lennujaama arhitektuur on sama keerukas ja sageli niisama suurejooneline kui katedraali oma, „pühamusse“ sisenemiseks vajalikud puhastusrituaalid turvakontrolli näol on sama keerukad kui need, mida nõuavad isegi kõige pühamad religioossed keskused. Lennujaam on maksimaalse asendamisvõimekusega koht. See loob tunde, et me eksisteerime väljaspool aega ja ruumi. Selle praktiline eesmärk on hõlbustada kaupade ja inimeste liikumist eri geograafiliste piirkondade vahel

Suur Asendamine kummitab mitte ainult Euroopat, vaid kogu maailma. Meie loomulikud vajadused on kaupadeks ja teenusteks ümber pakendatud, valikuvõimalused ning loomulikud suhted on asendatud hinna ja kvaliteedi vahekorrast lähtuvate ratsionaalsete tehingutega. „Asendamisprotsessil on kalduvus kõike normaliseerida, standardiseerida, asendada originaal koopiaga, autentne imitatsiooniga, tõeline valega, emad asendusemadega, kultuur meelelahutuse ja vaba aja tegevustega, omandatud teadmised diplomiga, maapiirkond ja linn universaalse äärelinnaga, põliselanik mittepõliselanikuga, Euroopa Aafrikaga, mehed naistega ja naised robotitega, rahvad teiste rahvastega...“ Harringtonile on siiski omane lõpetada positiivse noodiga. Ta usub, et vastupanu asendamispraktikale üha tugevneb. Seda tüüpi kord võib tema sõnul ajutiselt valitseda, aga kuna sellel puudub seos emaduse ja sünniga, siis on see inimloomuse vastane.