Kaie Metsla: kas me oleme asendatavad?

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Mõned aastad tagasi lugesin Douglas Murray „Euroopa kummalist surma”. See oli 2017. aastal üks Inglismaa enimmüüdumaid raamatuid. Aasta hiljem ilmus see eesti keeles Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas. Murray rõhub Euroopa immigratsioonipoliitika puudustele. Ta külastab põgenikelaagreid ja intervjueerib asüülitaotlejaid. Tema sõnul viib üliliberaalne immigratsioonipoliitika Euroopa allakäiguni, sest toob siia kodanikke, kes ei jaga samu väärtushinnanguid. Kui me tahame hukust pääseda, peame hakkama taas religioonile ja moraalile suuremat tähelepanu pöörama, kirjutab ta.

Seitse aastat hiljem, kui Euroopa teema on taas ajalehtede esikaantel, tuli mulle Murray raamat uuesti meelde. Samaaegselt avastasin inglise feministliku kirjaniku Mary Harringtoni kolmeosalise arutluse „Are We Replacable?“. Mary kirjutab selgelt ja teravalt, ta analüüsivõime avaldas mulle muljet juba selle aasta jaanuaris, kui me salvestasime temaga Tähenduse teejuhtide 51. numbri intervjuu („Seksrevolutsioon ja beebipillid“, 3.25).

Harringtoni asendamise triloogia põhineb 20. sajandi lõpu prantsuse kirjaniku Renaud Camus’ 2010. aastal ilmunud raamatul „Le Grand Remplacement” („Suur asendamine“). Camus kirjutab sarnaselt Murrayga, et immigrantide sissevool viib traditsiooniliste Euroopa väärtuste ja kultuuri lahjenemiseni, mille tagajärg on üldine barbariseerumine – hävitatakse rahva kultuur: keel, usk, ajalugu, ühised mälestused ja elukeskkond.