Kauksi Ülle: Setomaa – Õuroopa

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

• Peale ajakirjanduse peavoolu Euroopa on olemas ka see tõeline, selgub pärast maramuuride külastust

„Setomaa – Õuroopa“ hõikasid seto leelokoori naised tšastuškade vahele, kui Eesti Euroopa Liitu astus.

Viimased paarkümmend aastat olen elanud Ida ja Euroopa piiril. Täpsemalt muidugi elan ma kontrolljoonega lõhestatud Setomaal. Kui Vabarna Jalmar hõiskab tšastuškat „Setomaa on über alles, pool on läind ja pool on alles“, siis tegelikult on 75 protsenti Setomaast Vene vürstide vintsutada ja 25 protsenti Eesti Vabariigi servake. Veel varem, nii aastakest 700 tagasi lõhestasid Ida ja Euroopa sõjad võrokeste ja setode ühise ajaloolise asuala ning kasvatasid rahva kahte harru. Võrokesed ristiti ristiusku – katoliiklus, luterlus, hernhuutlased, babtistid –; setod võtsid omaks vene õigeusu. Aga ometi – miski olnu ei kao jäädavalt ja nii on lõunaeestlaste mälus ja tegevuses ikka veel hulk vanu kombeid ja käitumisjooni. Võromaal teab enamus inimesi, kus on mõni püha läte, kus silmi ravimas käia või mõni püha puu, mida murda ei tohi, või kuhu puusse on lõigatud esivanemate rist. Setomaal on ametliku õigeusu varjus veel jälgi põllupeko kultusest ja kalapüügi tabudest. Seto leelo on talletanud muistse hinge – see on vaimne imeliselt vormitud ja tundesügav mälu.

Euroopa toetub mälule

Maa, eriti Euroopa, toetub kolmele vaalale nimedega Mälestus, Mälestuste Mälestus ja Mälestuste Mälestuste Mälestus. Ajalooõpikud vaidlevad mulle vastu. Kui õppisin koolimajade sulgemise aegu pojaga põhikooli viimaste klasside ajalugu, siis koosnes see raamat läbinisti ristiusu jutust. Üks kirikukogu ja teine kirikukogu jne. Euroopa oleks nagu uhke, et Lutheri kümme käsku on riigiseaduste aluseks, aga kui vaatama hakata, on põhiseaduse kõrval punktid, mis lubavad kõiki neid kasvõi tagurpidi kehtima panna. Sina ei või tappa. Aga riik on vägivallaaparaat ühe klassi käes teise sõnakuulmises hoidmiseks ja riik saab sõtta saata tapma ja tapale. Sina ei või himustada ligimese vara, naist, karilooma jne. Pank ja liigkasuvõtjad himustavad ja kuidas veel. Trükivad lepingutesse väikses kirjas lõike keerulises sõnastuses ja nii see juhtubki. Kapitalistlik maailmakord põhinebki ligimese vara ja tööjõu omastamisel. Mulle on alati nalja teinud see naise ja karilooma himustamist keelav punkt. Ligimese mehe himustamise keeldu nagu polegi fikseeritud ja naine on kariloomaga ühe pulga peal. Nii et jätame need ametlikud asjad, riik ja usk, kõrvale ning räägime millestki hoopis muust – mälust ja püüdest mälestustest kinni hoida.

Käe mälu – kedervars ja langaratas

Setomaal pühendatakse mälule palju aega ja jõudu. Hoitakse alles vanu toite, peetakse kalendripühi vanade kommete järgi, õpetatakse edasi vanu käsitöötehnikaid. Viisteist aastat tagasi käivitati käsitöökursused, kus õpiti taas tegema seto niplispitsi ja punuma peavööd, teismeeas kirivööd kudunud memmed tuletasid meelde kunagi õpitu ning hakkasid vöid tegema ja kangaid kuduma. Õpiti kõik hästiunustatud vana ja turgutati käesolevaid kunste. See ei ole mingi rikastumise viis – käsitöölise tunnihind jääb ikka väikeseks; tegijale odav, ostjale kallis. Ja üle kolmekümne aasta on augusti esimesel pühapäeval tulemas Seto Kuningriigi Päev, kus umbes tuhat inimest kannavad seto rõivaid. Mitte kostüüme, vaid päris autentsest materjalist käsitööna valminud rõivaid.

Euroopa oleks nagu uhke, et Lutheri kümme käsku on riigiseaduste aluseks, aga kui vaatama hakata, on põhiseaduse kõrval punktid, mis lubavad kõiki neid kasvõi tagurpidi kehtima panna. Sina ei või tappa. Aga riik on vägivallaaparaat ühe klassi käes teise sõnakuulmises hoidmiseks ja riik saab sõtta saata tapma ja tapale. Sina ei või himustada ligimese vara, naist, karilooma jne. Pank ja liigkasuvõtjad himustavad ja kuidas veel. Trükivad lepingutesse väikses kirjas lõike keerulises sõnastuses ja nii see juhtubki. Kapitalistlik maailmakord põhinebki ligimese vara ja tööjõu omastamisel.

Setomaal käiakse neid rõivaid kaemas, pildistamas, selga proovimas, endale tellimas või nende valmistamist õppimas. Seto käsitöömeistritel Seto Käsitüü Kogost on komme käia sellistel õppereisidel, kus tutvuda vana päritud käsitöö ja uskumustega.

Ajaränd Rumeenias

Sel kevadel sõitsime oma kuludega Rumeeniasse. See oli imeline ajaränd. Kui igavad on selle kõrval linnad, milliseid imesid võib leida käänulisi mägiteid sõites! Ei ole see Euroopa ainult euronormid ja europoliitika, see on midagi sügavat – nagu põhjatu kaev, kust minevik vastu hõikab.

Oleme maramuuride juures. Astume üle silla ning tuleme tallu. Jõepais kohiseb ja selle üks veeharu on suunatud puust renni ning paneb vee jõul pöörlema pesumasina. Seal keerlevad suure traktoriratta suuruses vannis villased tekid ja vaibad. Pesukoht on mitu põlve ühe pere käes ja perenaine näitab kedervart, kangastelgi ja villavaipu. Neid tekke ja vaipu kootakse kohaliku lamba villast, see vill on kare ning vajab kõva jõudu, et sellest soe tekk või kangas vanutada. Tulevad meelde laulud ja kirjeldused jões külmas vees pesupesemisest ja laulud töö kergendamiseks.

Kohalikus Matyo käsitöökeskuses, tegelikult terves linnakeses peeti lihavõttepühade esimest püha. Käsitöölaat, rumeenia rahvarõivad, rahvustoidud, laste lihavõttemänguasjadega õu. Tuleb meelde Lihavõttemaa Obinitsas, mida aastakümneid peeti. Rumeenia lihavõttemunade maalimine on omaette kunst.

Rumeenia on samasugune sõto (sõdade) maa nagu Setomaagi. Transilvaania on käinud Ungari ja Rumeenia vahel käest kätte, Satu Mare käsitööselts on ehitanud annetuste toel käsitöökeskuse, et meistrite oskusi laagri vormis edasi anda. Seda veab eest kohalik ungarlaste perekond. Nahksepp näitab kaunistatud hobuserakmete valmistamist. Naised teevad pärlpõime kaunistusi. Ungarlased on ju handi mansi hõimude alalt läbi Siberi ja üle Ukraina Euroopasse jõudnute järglased. Ugrikultuurist on jäänud puust väravad ja pärltikandi valmistamine.

Mägedes sõites on kõikjal kirikud ja kirikutornid. Maramooride puust kirikud on UNESCO kaitse all. Maailma kõrgeima pildistamiseks tuleb pea kuklasse ajada.

Ühte kirikusse saame reisi ajal sisse, seal on palkseintele joonistatud pühad pildid, vanad ikoonid, kohalik kirikulaulja räägib ja laulab. Siin ei meenu nii selgelt ristisõda, siin on põlvkondade side selgem. Kiriku poole ruttavad memmekesed kirju seeliku, tumeda jaki, kireva pearäti ja puuvillaste sukkade ning mustade kingadega, nagu lõunaeesti külades lapsepõlveski. Mehed kannavad päritud nahkvesti, mis rikkalikult kaunistatud.

Käisime tutvumas Virginia Linuli käsitöömuuseumi ja meistritega. Tal on suurem kogu vanadest rõivastest kui muuseumidel. Nägime viimast meistrit, kes valmistas paabulinnusulgedest kosilasekübara kaunistust.

Rumeenia on samasugune sõto (sõdade) maa nagu Setomaagi. Transilvaania on käinud Ungari ja Rumeenia vahel käest kätte, Satu Mare käsitööselts on ehitanud annetuste toel käsitöökeskuse, et meistrite oskusi laagri vormis edasi anda. Seda veab eest kohalik ungarlaste perekond. Nahksepp näitab kaunistatud hobuserakmete valmistamist. Naised teevad pärlpõime kaunistusi. Ungarlased on ju handi mansi hõimude alalt läbi Siberi ja üle Ukraina Euroopasse jõudnute järglased. Ugrikultuurist on jäänud puust väravad ja pärltikandi valmistamine.

Suurim elamus oli pastlameistri kodu külastamine. 90-aastane memmeke, ilma prillideta, valmistas pastlaid. Tema vana maja oli kaunistatud nii väljast kui seest käsitöökäterättide ja muude tekstiilidega. Kui talle anti üle tasu külastuse eest, keeldus ta selges rumeenia keeles ning kinkis kõigile väiksed suveniirpastlad. Jällegi nii kodune tunne.

Viimane maskimeister näitas traditsioonilisi maske.

Tekstiilimuuseumi pidav perekond asus koguma metsarahva rõivaid juba noorena. Proua on olnud Ameerikas Metropolitani muuseumi osakonnajuhataja ning loonud oma eramuuseumi ja tutvustab kostüüme laiemalt. Millised imelised tikandid, kui palju ühist, aga ka erinevat. Inimesed käivad Saksamaal tööl ja ehitavad siia moodsaid maju. Need ei sobi maastikuga, kurvastab perenaine.

Jah. Peale ajakirjanduse peavoolu Euroopa on tõesti olemas ka see tõeline. Usun nüüd.