Viimased paarkümmend aastat olen elanud Ida ja Euroopa piiril. Täpsemalt muidugi elan ma kontrolljoonega lõhestatud Setomaal. Kui Vabarna Jalmar hõiskab tšastuškat „Setomaa on über alles, pool on läind ja pool on alles“, siis tegelikult on 75 protsenti Setomaast Vene vürstide vintsutada ja 25 protsenti Eesti Vabariigi servake. Veel varem, nii aastakest 700 tagasi lõhestasid Ida ja Euroopa sõjad võrokeste ja setode ühise ajaloolise asuala ning kasvatasid rahva kahte harru. Võrokesed ristiti ristiusku – katoliiklus, luterlus, hernhuutlased, babtistid –; setod võtsid omaks vene õigeusu. Aga ometi – miski olnu ei kao jäädavalt ja nii on lõunaeestlaste mälus ja tegevuses ikka veel hulk vanu kombeid ja käitumisjooni. Võromaal teab enamus inimesi, kus on mõni püha läte, kus silmi ravimas käia või mõni püha puu, mida murda ei tohi, või kuhu puusse on lõigatud esivanemate rist. Setomaal on ametliku õigeusu varjus veel jälgi põllupeko kultusest ja kalapüügi tabudest. Seto leelo on talletanud muistse hinge – see on vaimne imeliselt vormitud ja tundesügav mälu.
/nginx/o/2023/11/16/15724578t1hf5ba.jpg)
/nginx/o/2025/05/23/16864866t1h4135.png)