/nginx/o/2018/12/28/11683009t1h74e7.jpg)
/nginx/o/2025/05/23/16864830t1hf424.png)
Saadet selle kirjatöö jaoks uuesti kuulates jäin mõtlema mitte ainult sellele, millest me seal rääkisime – tsiviliseeritud ühiskondliku koosolemise moraalsetest, kultuurilistest ja poliitilistest eeldustest –, vaid veelgi enam sellele, kui oluline on neil teemadel avalikku arutelu pidada. Sest kas pole siirast tõetaotlusest lähtuvalt selle üle arutlemine, millises ideelises vundamendis saame erimeelsusest hoolimata leida ühiskondlikku koosolemist võimaldava ühisosa, väga oluline osa kultuurilisest ülesehitustööst?
Usun, et nii see on. Seetõttu on kurvastav, et vastavasisuline avalik arutelu on Eestis praktiliselt lakanud ning ideelise sidususe kasvatamise asemel näeme kaevikusõja tingimustes kasvamas hoopis ühiskondlikke lõhesid ja pingeid. Püüdlused korvata orgaanilise ühisosa hääbumist aina usinama sünteetilise narratiiviloome ehk propagandaga võivad ehk pakkuda probleemile lühiajalist leevendust, ent pikemas plaanis need üksnes süvendavad seda. Kuni punktini, kus tuleb küsida, mis meid veel rahvana üldse peale meisse ühiselt sisendatud hirmude ja komplekside kokku seob.