/nginx/o/2018/12/28/11683009t1h74e7.jpg)
/nginx/o/2025/05/23/16864830t1hf424.png)
Saadet selle kirjatöö jaoks uuesti kuulates jäin mõtlema mitte ainult sellele, millest me seal rääkisime – tsiviliseeritud ühiskondliku koosolemise moraalsetest, kultuurilistest ja poliitilistest eeldustest –, vaid veelgi enam sellele, kui oluline on neil teemadel avalikku arutelu pidada. Sest kas pole siirast tõetaotlusest lähtuvalt selle üle arutlemine, millises ideelises vundamendis saame erimeelsusest hoolimata leida ühiskondlikku koosolemist võimaldava ühisosa, väga oluline osa kultuurilisest ülesehitustööst?
Usun, et nii see on. Seetõttu on kurvastav, et vastavasisuline avalik arutelu on Eestis praktiliselt lakanud ning ideelise sidususe kasvatamise asemel näeme kaevikusõja tingimustes kasvamas hoopis ühiskondlikke lõhesid ja pingeid. Püüdlused korvata orgaanilise ühisosa hääbumist aina usinama sünteetilise narratiiviloome ehk propagandaga võivad ehk pakkuda probleemile lühiajalist leevendust, ent pikemas plaanis need üksnes süvendavad seda. Kuni punktini, kus tuleb küsida, mis meid veel rahvana üldse peale meisse ühiselt sisendatud hirmude ja komplekside kokku seob.
Seetõttu igatsen Ahtoga peetud vestlustest ennekõike just suurema ühisosa avastamise hüve, milleni me jõuame samm-sammult läbi inimeseks olemise ja ühiskondliku koosolemise seisukohast fundamentaalse tähtsusega küsimuste üle arutlemise. Need kohati päris tulised vestlused, mis said Hardo kutsel alguse kahest Tähenduse teejuhtide saatest ning jätkusid hiljem ligikaudu kahe aasta jooksul Postimehe iganädalases otsesaates „Lobjakas vs Vooglaid“, tõestasid et vastastikuse lugupidamise ja selle osaks oleva intellektuaalse aususe taotluse korral ei ole erimeelsused kaugeltki nii ületamatud, kui need pealiskaudsel vaatlusel paistavad.
Postimehe saadetest rääkides ütlesid nii mõnedki, et ühisosa kasvades tekkis sageli juba küsimus, kas saate pealkirjas saatejuhtide nimede vahele paigutatud versus end üldse enam õigustab. Otsides ühist arusaama õigluse ja vabaduse ideaalide teostumise ühiskondlikest eeldustest, oli meie saade Eesti peavoolu meediamaastikul ainuke, mis seisis vastu inimeste kehalise puutumatuse põhiõigust maha suruvale riiklikule vaktsiinisunnile. Samuti avastasime riikliku iseseisvuse tähendust selgitades, et meie vaated välispoliitilistes sõlmküsimustes langesid sageli kokku viisil, mis kontrasteerus teravalt meedias ja parteipoliitikas valitsevate narratiividega.
Tulles tagasi Tähenduse teejuhtide 50. vestlusringi „Põhjenduste ahela ots“ juurde, peab ütlema, et Hardo poolt saatele pandud pealkiri oli väga täpne. Inimliku eksistentsi tähenduse otsingud seisnevadki paljuski inimese püüdluses justkui kobades mööda põhjenduste ahelat edasi liikuda, et avastada lõpuks selle ots. Ja püüdlus avastada põhjenduste ahela ots ehk see, mis on kõigi põhjenduste allikas ja alus, ei ole lõpuks midagi muud kui ratsionaalse hinge igatsus avastada tõde. Tõde ehk see, mis on ja mis ei sõltu oma olemises enam millestki ega kellestki eelnevast.
Eelnev tõdemus haakub ka käesoleva Tähenduse teejuhtide numbri keskmes oleva Euroopa teemaga. Euroopa idee on kujuteldamatu lahutatuna individuaalsest, ühiskondlikust ja koguni institutsionaalsest tõeotsingust. Põhjus, miks Euroopa tsivilisatsioon on aastasadade jooksul küündinud erakordsetesse kõrgustesse, taandub paljuski just püüdlusele kehastada oma puudustest hoolimata seda, mis on tõene, ilus ja hea. Mitte otsida võimalust maksimaalseks eneseteostuseks teiste arvelt, vaid juhinduda eesmärgist anda end teiste hüvanguks ja seeläbi mitte ainult avastada tähenduste ahela ots, vaid saada osaks sellest.
Niisiis, kui sihi kaotanud Euroopa tahab end uuesti üles leida, tuleb naasta tähenduste ahela transtsendentse otsa otsinguile. Kindlasti viiks see praegusest mõõtmatult suurema ja kandvama, rahu eelduseks oleva ühisosa avastamiseni.