Toomas Rull: angloameerika hobusevargad

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Enam kui kuuekümneaastasel võiks juba olla tarkust mitte kirjutada asjadest, millest ta suurt midagi ei tea. Teen seda ometi, kuna Euroopat ja muusikat selle sees saab kirjeldada väga laialt. Julgen väita, et täna ägab Euroopa angloameerika kultuuri all. Tegelikult ägab selle all kogu maailm. Kõik, kes on saanud Euroopat ja Ameerikat natuke rohkem nuusutada, võivad seda oma mätta otsast kinnitada küll. Minu read ei pretendeeri absoluutsele tõele, kirjutan sellest, kuidas asjad mulle näivad. Teid kutsun üles ainult kaasa mõtlema ja muigama.

Lähen ajas tagasi Nõukogude Liidu lagunemise juurde. Raudse eesriide tagant pääsenuna on mul olnud võrdlemisi palju reisimisvõimalusi. Seda tänu sellele, et olen mänginud muusikat polkast rokini. Esinemised erinevate ansamblitega Vana ja Uue Maailma erinevates paikades on andnud üsna laia pildi, et ühiskondasid võrrelda. Kui esined kontsertsaalides, džässi- ja rokiklubides, saatkondades, kirikutes, festivalidel, puutud paratamatult kokku paljude erinevate inimestega. Sel kombel kuhjunud empiirilised vaatlused näitavad suuri muutusi nii Euroopas kui Ameerikas. 90-ndatel tundus mulle Euroopa täies elujõus olevat ja otseselt mingit anomaaliat kusagilt ei paistnud. Ta oli just selline, nagu me olime teda ette kujutanud. Suur, ilma piirideta rikkalik rahvuste ja kultuuride Euroopa.