/nginx/o/2025/05/23/16864808t1h9e40.png)
- Hobusevaraste all ägav Euroopa on muutunud laisaks, rumalaks, vanaks ja mugavaks.
Enam kui kuuekümneaastasel võiks juba olla tarkust mitte kirjutada asjadest, millest ta suurt midagi ei tea. Teen seda ometi, kuna Euroopat ja muusikat selle sees saab kirjeldada väga laialt. Julgen väita, et täna ägab Euroopa angloameerika kultuuri all. Tegelikult ägab selle all kogu maailm. Kõik, kes on saanud Euroopat ja Ameerikat natuke rohkem nuusutada, võivad seda oma mätta otsast kinnitada küll. Minu read ei pretendeeri absoluutsele tõele, kirjutan sellest, kuidas asjad mulle näivad. Teid kutsun üles ainult kaasa mõtlema ja muigama.
Lähen ajas tagasi Nõukogude Liidu lagunemise juurde. Raudse eesriide tagant pääsenuna on mul olnud võrdlemisi palju reisimisvõimalusi. Seda tänu sellele, et olen mänginud muusikat polkast rokini. Esinemised erinevate ansamblitega Vana ja Uue Maailma erinevates paikades on andnud üsna laia pildi, et ühiskondasid võrrelda. Kui esined kontsertsaalides, džässi- ja rokiklubides, saatkondades, kirikutes, festivalidel, puutud paratamatult kokku paljude erinevate inimestega. Sel kombel kuhjunud empiirilised vaatlused näitavad suuri muutusi nii Euroopas kui Ameerikas. 90-ndatel tundus mulle Euroopa täies elujõus olevat ja otseselt mingit anomaaliat kusagilt ei paistnud. Ta oli just selline, nagu me olime teda ette kujutanud. Suur, ilma piirideta rikkalik rahvuste ja kultuuride Euroopa.
Teise nurga alt nägin Euroopat perega pikkadel autokaravani reisidel. Siis lähed justkui päris ühiskonna sisse. Näed ja koged seda, kuhu kontserdid ja lennureisid sind ei vii. Sellised reisikogemused annavad pildi tavarahva toimetamistest ja mõtlemismustritest. Maailm muutub. Elu läheb edasi nii maal kui linnas, Ameerikas ja Euroopaski. Muutused on paratamatud, nende suunda ja põhjuseid on huvitav jälgida. Oleks tobe süüdistada televiisorit või internetti, aga juba Lenin kuulutas, et tuleviku kõige mõjuvõimsam kunst on KINO. Ja siis vändati „Soomuslaev Potjomkin“. See pidi näitama Nõukogude Liidu suurust ning ideoloogia võimsust. Ega ameeriklasedki oma Hollywoodi filmidega alla ei jäänud. Käidi Kuu pealgi ära. 90-ndatel olid Playboy ja porno Ameerikas veel suhteliselt underground ning Euroopa punaste laternate tänavad olid ka justkui kontrolli all. Nüüd saab aga igal pool Euroopas telekast „Alasti ahvatlust“ järele vaadata ja alastus on nagu uhkuse asi. Liberaalne Uus Maailm on Vanas endale koha sisse nõudnud. Eriti subkultuur. Igasugune popkultuur tuleb nüüd Ameerikast, esmajoones muusika ja kogu sinna juurde kuuluv staaritsemine. Viimane imbub kõikidesse valdkondadesse, olgu meil tegu seksika maakleri või ameerikaliku raadiohäälega, meela saatejuhi või allapoole vööd linnareklaamiga. Popmuusika on populaarne seepärast, et see meeldib paljudele. Eriti lastele. Seda kinnitab popmuusika publiku hulk, nii on see olnud viimased kuuskümmend aastat. Kiire tehnoloogia areng on loonud lastele soodsa pinnase muusikaturule tulekuks. Pilli harjutamise või enese harimise peale pole vaja pikalt aega raisata, sest „Otsitakse superstaari“ hullutab Euroopas juba pikemat aega. Seksapiilsus koos moodsa meigi ja küünetehnikaga annab varakult võimaluse laulda suurtest tunnetest.
90-ndatel olid Playboy ja porno Ameerikas veel suhteliselt underground ning Euroopa punaste laternate tänavad olid ka justkui kontrolli all. Nüüd saab aga igal pool Euroopas telekast „Alasti ahvatlust“ järele vaadata ja alastus on nagu uhkuse asi. Liberaalne Uus Maailm on Vanas endale koha sisse nõudnud. Eriti subkultuur. Igasugune popkultuur tuleb nüüd Ameerikast, esmajoones muusika ja kogu sinna juurde kuuluv staaritsemine. Viimane imbub kõikidesse valdkondadesse, olgu meil tegu seksika maakleri või ameerikaliku raadiohäälega, meela saatejuhi või allapoole vööd linnareklaamiga.
Lõpuks on saanud tõeks soovunelm Tõnis Kõrvitsa lastelaulust „Hurraaderii, hurraaderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes“. Nali naljaks. Noored on muidugi Euroopa tulevik, aga see ei õitse, kui nad ainult angloameerika popkultuuri mõjuväljas hõljuvad ja laste asemel kotipitsusid väljas jalutamas käivad. Kunstikoolides õpitakse küll kauneid kunste, kuid peavoolumeediasse pääsemiseks peab publikut ikka mingi uuendusega šokeerima. Järjepidev uue loomine ja tarbimine viib aga lõpuks lollusteni, sest kõik eelnev oleks justkui juba olnud. Igav! Ja siis saabub alastus või midagi veel „põnevamat“.
Minu piiratud kogemustele tuginedes tundub, et Euroopa on muutunud laisaks, rumalaks, vanaks ja mugavaks. Uus Maailm seevastu on progressiivne, mässav ja ultrainnovatiivne. Kuuekümnendatest laineid kasvatav seksrevolutsioon on koos porno, McDonald’si, räpi ning stand-up’iga Euroopa kultuuriruumis tugevasti kanda kinnitanud. Euroopa on olnud aktiivne ameerikaliku mudeli omaksvõtja. Tänu kiirele võrguühendusele, peavoolumeedia usinale manipulatsioonile ja taskus kaasas kantavale nutiseadmele saab kogu maailm uued uudised ja soovitused kiirelt kätte, ka „käsud“ eksinutele, kuidas edasi elada. Kõikvõimas pihuarvuti võimaldab kasvõi seenemetsast vigade parandusi teha. Kõik laabub plaanipäraselt. Perfokaardid on minevik. Digitaalmaailm ja tehisintellekt on kohal.
Mõned aastat tagasi lõpetasin EMTA magistrantuuri. Minu eriala oli interpretatsiooni pedagoogika, kõik üldpedagoogilised ained sain ma Tallinna Ülikoolist. Kuulujutud „hobusevaraste“ koolist sundisid mind tähelepanelikult ümbrust jälgima. Suur osa õppematerjalidest olid ingliskeelsed ja pärinesid Ameerika ülikoolidest. Paljudest seksrevolutsiooni aegsetest hipidest on nüüdseks saanud õpikuid vorpivad professorid. „Professorid“, kes eelistavad subkultuuri ja taunivad vanu õpetamismeetodeid. Saksa didaktilist õppevormi asendab Ameerika curriculum. Need on kaks väga erinevat intellektuaalset haridus- ja õpetamisteooriat. Ameerika mõju saab meie haridusmaastikul üha märgatavamaks. Nõudmised muutuvad väiksemaks, laiapõhise hariduse asemel kogutakse punkte. Mind üllatas ühe aine esimene slaid, mis kutsus kõike eelnevalt õpitut, vanematelt saadut, vanasõnu ja kogetud elutarkust kõrvale panema. „Elu läheb edasi. On uus aeg, ärge jääge ajalukku kinni.“ Igat ainet läbib kaasamine, lõimimine, migratsioon, võrdõiguslikkus, sooideoloogia jne. Minu mäletamist mööda saab uusi väärtusi luua ikka vanadele. Nüüdne uus aeg justkui kustutaks vanad väärtused ja kirjutaks ajaloo „õigesti“ ümber. Seda kõike kõrvalt vaadates mõtlesin endamisi, et mina võin ju oma teadmiste ja kogemuste põhjal muiata, aga gümnaasiumist kõrgkooli tulev nooruk lähebki lõpuks nende õppematerjalide põhjal omakorda Eestile peale tulevat põlve juhendama ja õpetama. Tõsi küll, lõpuks lisati Tallinna Ülikoolis, et kool õpetab, näitab kätte arengud ja suunad, aga teie ise peate jõudma äratundmiseni, mis on õige või mis on vale. Polegi hobusevargust?
Mõned aastat tagasi lõpetasin EMTA magistrantuuri. Minu eriala oli interpretatsiooni pedagoogika, kõik üldpedagoogilised ained sain ma Tallinna Ülikoolist. Kuulujutud „hobusevaraste“ koolist sundisid mind tähelepanelikult ümbrust jälgima. Suur osa õppematerjalidest olid ingliskeelsed ja pärinesid Ameerika ülikoolidest. Paljudest seksrevolutsiooni aegsetest hipidest on nüüdseks saanud õpikuid vorpivad professorid. „Professorid“, kes eelistavad subkultuuri ja taunivad vanu õpetamismeetodeid. Saksa didaktilist õppevormi asendab Ameerika curriculum.
Globaliseerumine ja üles kihutatud rahvasteränne muudab Euroopa ja eesti muusikute elu jäädavalt. Ei ole enam Eesti turgu. Nüüd on kõik muusikud globaalsel turul ja väiksel väljasureval rahval ei ole seal lihtne. Vene keele survest saime lahti. Nüüd on käes inglise keele võidukäik. Kui eesti noored jõuavad ükskord äratundmiseni, et meie eesti (haldjate) keel on maailmas hoidmist väärt, siis kestame veel. Peaasi, et nad hiljaks ei jää. „Su emakeelt sa armasta, see on su viimne vari,“ kirjutas Juhan Liiv.