Marju Unt: Euroopa ei ole ainult Euroopas

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

• Kuidas on võimalik hoida armastust elus ligi kaks aastatuhandet?

Varahommikune lend Tel Aviv–Varssavi, veebruar 2024. Iisraeli–Gaza sõja algusest on möödunud üle nelja kuu. Minu kõrval istub silmapaitavalt nägus, ja mulle näib, et väga noor mees. Üritan enamasti oma lennunaabritega väikestviisi tutvust teha – tuttava kõrval on ju hoopis toredam lennata.

Matan on teadlane, füüsik. Ta lendab läbi Varssavi Princetoni Ülikooli konverentsile. Teadus jäi neljaks kuuks ootele, sest sõja alguses kutsuti Matan Gazasse, Iisraeli armeesse koos tuhandete reservväelastega, meeste ja naistega.

Oli päris selge, et sõjast poleks Matan rääkida tahtnud. Sõjakoledused olid ta peas veel settimata ja tegid haiget. Ma poleks seda juttu ehk pidanudki edasi ajama, aga mind ahvatles võimalus kuulda vahetut tõde! Kui Matan mõistis, et olin ta kogemustest tõsiselt huvitatud, võttis me vestlus sügavama pöörde.

Küsisin, mis teda Gazas kõige rohkem üllatas. „Raamatud,“ ütles Matan ja näitas, millised raamatud. Ta oli pildistanud kaant, millel põles juutide püha sümbol Taaveti täht. Taoline kaanepilt kõneleb päris valjusti: see on juutide vihkamise ja hävitamise õpik. Raamatud, mida ta nägi Gaza kodudes, kuhu ta oma teenistusülesandeid täites sattus, olid aina samast tõust. Aga just kodudes olevad raamatud annavad eheda pildi sellest, mis kodakondseid huvitab.

Olin üsna üllatunud, kuuldes, et nii noorel mehel – Matan on 28-aastane – on kolm väikest last vanuses seitse, neli ja üks; tema abikaasa on maastikuarhitekt. Küsisin, mida ta pere tundis, kui isa oli Gazas sõjatandril. Matani abikaasa ei öelnud lastele, et isa on sõjas. Kui ta mõneks päevaks koju puhkusele sai ja sõdurina püssi igal pool endaga kaasas hoidis, küsis 7-aastane poeg: „Isa, misjaoks sul see veepüss on?“

Matani pilt põleb mul südames edasi. Kontrast kahe maailma vahel: kuidas juudi vanemad ei taha sõda oma laste teadvusse lasta, ent Gaza lastele... jagatakse just sõjalist õpetust, püha eesmärgiga tappa juute.

Matemaatikuna tekib mul küsimus: millised on tarvilikud (ja piisavad) tingimused, et saaks tekkida edukas rahvusriik? „Riik sünnib nagu laps, valude ja vaevadega. Aga nagu laps, sünnib ta armastusest ja sünnitab omakorda armastust,“ on öelnud Lennart Meri. Väikeste noorte rahvusriikide, nagu Eesti ja Iisrael, inimeste armastus oma riigi vastu on hoopis teistsugune kui suurtel või vanadel riikidel. Me mõistame üksteist poolelt sõnalt, kui jutt läheb suure agressiivse naabri Venemaa või Iraani peale.

Eesti ja Iisraeli ajaloo vahel võib märgata hämmastavaid sarnasusi. Mõlemad rahvad on oma riigi üles ehitanud, vägivaldselt kaotanud ja siis tagasi saanud. Iisraeli riigi sünd ulatub 3000 aasta taha. Roomlased ajasid juudid nende kodumaalt välja 70. aastal pKr. Iisraeli riik loodi uuesti 1948. Meie esivanemad on siin elanud viis tuhat aastat. Oma kalli Eesti Vabariigini jõudsime 1918, kaotasime selle 1940 ja taastasime 1991, kui Kurjuse Impeerium kokku kukkus. Südikus, millega meie kodudes viiekümne terrorirežiimi aasta vältel väärtustati eesti keelt ja kultuuri, armastati müütilist Eesti Vabariiki, nullis Nõukogude süsteemi ponnistused voolida meist nõukogude inimesed-kommunismiehitajad. Lawrence Taylor, Ameerika Ühendriikide suursaadik taasiseseisvunud Eestis ütles: „On väga vähe rahvaid, kellele ajalugu pakub teise võimaluse ehitada üles oma riik. Kasutage seda targasti!“

Matemaatikuna tekib mul küsimus: millised on tarvilikud (ja piisavad) tingimused, et saaks tekkida edukas rahvusriik? „Riik sünnib nagu laps, valude ja vaevadega. Aga nagu laps, sünnib ta armastusest ja sünnitab omakorda armastust,“ on öelnud Lennart Meri. Väikeste noorte rahvusriikide, nagu Eesti ja Iisrael, inimeste armastus oma riigi vastu on hoopis teistsugune kui suurtel või vanadel riikidel. Me mõistame üksteist poolelt sõnalt, kui jutt läheb suure agressiivse naabri Venemaa või Iraani peale.

Aga kuidas on võimalik armastust elus hoida ligi kaks aastatuhandet? Iisraelist lahkuma sunnitud juudid elasid kogukondadena Euroopas, Aasias, Aafrikas. Lugupidavalt kohalikku kultuuri lõimudes pidasid nad alati pühaks judaismi, heebrea piiblit, oma kombeid ning hoidsid kokku nagu üks pere.

Judaism on vägivallatu religioon, mis väärtustab elu; iga üksikut inimelu, rahu, õiglust ja võrdsust, perekonda, haridust ning ühiskondlikku vastutust. Pole raske märgata, et judaismi eetilised väärtused on Euroopa demokraatia põhiväärtused.

Judaism misjoniga ei tegele. Juudid peavad enda vaimu arendama: Piiblit ja toorat uurima, mõtlema ja küsimusi esitama. Juutide iseolemine on aga alailma tekitanud teistes umbusku.

Juutidele kehtisid kristlikes maades piirangud. Näiteks Veneetsia vabariigis võisid nad elada väikesel alal Cannaregios – getos. Juudid tohtisid tegelda vaid väheste erialadega, nagu arstimine, rahalaenamine, kasutatud kaupadega kaubitsemine. Kuna maaomand oli neile keelatud, õppisid juudid edukalt kasutama homo sapiens’i suurimat ressurssi: aju. (Vaatame nobelistide ridu!) Juutide otsiv vaim on ikka tekitanud imetlust, aga ka kadedust ja vihkamist.

Judaismi põhiväärtused on kirkalt elujaatavad. Küllap see on põhjus, miks juudid kõigist vintsutustest hoolimata on nii elujõuline rahvus. Golda Meir on öelnud: „Pessimism on luksus, mida juut endale iialgi lubada ei saa.“

Euroopa demokraatia on rohkesti ideid ammutanud judaismist, antiik-Kreekast ja Roomast. Judaismil on siin aga oluline erijoon. Kui Kreekas ja Roomas tehti suurt vahet kodanikel ja mittekodanikel, siis judaismis on kõik inimesed võrdsed.

19. sajandil levisid Euroopas rahvuslikud ärkamismeeleolud. Eesti ärkamisaja suurkujud külvasid eestlastes huvi, armastust ja uhkust oma keele ja kultuuri vastu. See on rahvusriigi sünni eeldus. Euroopa juutide seas tekkis liikumine, mis tiivustas juute tagasi pöörduma Iisraeli. Theodor Herzl, Viinis elav juudi soost ajakirjanik, vermis need põhimõtted 1897. aastal sionismiks. Sionismi eesmärk oli luua rahvusriik, oma kodu juudi rahvale.

Tõsine vaidlus käis juutide vaimueliidil selle üle, mis võiks olla juutide loodava riigi ühine keel. Piibli heebrea keelt argikeelena ei kasutatud. Euroopa juudid kõnelesid jidišit, segu saksa ja heebrea keelest. Eliezer Ben-Yehuda eestvõttel loodi moodne heebrea keel, mis ühendas Iisraeli tagasipöörduvaid juute. Kui mõelda, et juutidel, kes tulid Iisraeli Euroopast, Aasiast, Venemaalt ja Aafrikastki, oli küll oma juudi kultuur, ent iga paikkonna mõjutustega…, siis see oli ikka üsna kirju seltskond! Öeldakse, et kui toas on kaks juuti, siis on seal kolm arvamust. Aga juutide kange tahtmine oma riiki luua ja tunne, et nad on suur üksteist toetav perekond, on olnud Iisraeli pühendunud eduloo võti.

19. sajandil levisid Euroopas rahvuslikud ärkamismeeleolud. Eesti ärkamisaja suurkujud külvasid eestlastes huvi, armastust ja uhkust oma keele ja kultuuri vastu. See on rahvusriigi sünni eeldus. Euroopa juutide seas tekkis liikumine, mis tiivustas juute tagasi pöörduma Iisraeli. Theodor Herzl, Viinis elav juudi soost ajakirjanik, vermis need põhimõtted 1897. aastal sionismiks. Sionismi eesmärk oli luua rahvusriik, oma kodu juudi rahvale.

Euroopaliku demokraatia põhimõtted, mida judaism on elus hoidnud, on moodsa Iisraeli riigi ning ka Eesti ja teiste Euroopa riikide vundament.

Juudid on oma vaimueliidi võtnud kaasa tänapäeva: Tel Avivi ja teiste Iisraeli linnade kaunid alleed kannavad suurkujude nimesid. Meiegi hoiame oma vaimueliidi suurkujusid, et nende vaim püsiks meiega. Vaimueliidi olemasolu oli tarvilik (aga mitte piisav) tingimus, et väike rahvusriik saaks sündida rahvale, kes armastab oma iseolemist ja kultuuri.

Lennartiga tagasi tulles Matani ja Gaza kodude raamatute kaantel põleva Taaveti tähe juurde, mõtlen: ei, vihkamine ei sünnita riiki! Aga kus on Gazas oma kultuuri armastus, mida vaimueliit toidab, millest saaks sündida rahva edulugu, millesse kõik panustavad – edukas rahvusriik?