Marju Unt: Euroopa ei ole ainult Euroopas

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Varahommikune lend Tel Aviv–Varssavi, veebruar 2024. Iisraeli–Gaza sõja algusest on möödunud üle nelja kuu. Minu kõrval istub silmapaitavalt nägus, ja mulle näib, et väga noor mees. Üritan enamasti oma lennunaabritega väikestviisi tutvust teha – tuttava kõrval on ju hoopis toredam lennata.

Matan on teadlane, füüsik. Ta lendab läbi Varssavi Princetoni Ülikooli konverentsile. Teadus jäi neljaks kuuks ootele, sest sõja alguses kutsuti Matan Gazasse, Iisraeli armeesse koos tuhandete reservväelastega, meeste ja naistega.

Oli päris selge, et sõjast poleks Matan rääkida tahtnud. Sõjakoledused olid ta peas veel settimata ja tegid haiget. Ma poleks seda juttu ehk pidanudki edasi ajama, aga mind ahvatles võimalus kuulda vahetut tõde! Kui Matan mõistis, et olin ta kogemustest tõsiselt huvitatud, võttis me vestlus sügavama pöörde.

Küsisin, mis teda Gazas kõige rohkem üllatas. „Raamatud,“ ütles Matan ja näitas, millised raamatud. Ta oli pildistanud kaant, millel põles juutide püha sümbol Taaveti täht. Taoline kaanepilt kõneleb päris valjusti: see on juutide vihkamise ja hävitamise õpik. Raamatud, mida ta nägi Gaza kodudes, kuhu ta oma teenistusülesandeid täites sattus, olid aina samast tõust. Aga just kodudes olevad raamatud annavad eheda pildi sellest, mis kodakondseid huvitab.