/nginx/o/2025/05/23/16864393t1h2ad0.png)
Möödunud aasta septembris lugesin minagi huviga Mario Draghi Euroopa konkurentsivõime raportit. Tundsin seal midagi ära, mis minu erialaga kokku puutub. Töötan sageli muuseumidele, mis pöörduvad minu poole sarnaste muredega, nagu Draghi raport välja tõi: pole innovatsiooni, pole tootlikkust, keegi ei taha investeerida ja regulatsioonid lämmatavad. „2008. aastast saati me istume enam-vähem paigal“ on lause, mida olen sõnaselgelt kuulnud ühe muuseumi arendusjuhilt. Mõeldes, et Euroopa Liit ekspordib sisepõlemismootoreid, ravimeid, reaktoreid ja muid seadmeid – ehk siis vanemast otsast alates ligi 150 aastat vanu tehnoloogiaid, tahaks nina vingu tõmmata. Euroopa Liit pole isegi mitte muuseum, vaid muuseumipood. Sealt saad kahtlemata kasuliku märkmiku ja järjehoidja, aga kui päriselt midagi tarvis teha on, kasutad USA tarkvara või Aasias valmistatud vidinat.
Sündmus, lugu, jutustus
2007. aasta augustis lesin Normandias ühe noortehosteli fuajees diivanil ja vahin telekat. Finantsuudised. Kuulen, et mingi Prantsuse pank, mingi Paribas on lõpetanud mingite fondidega kauplemise. Mul ei olekski seda mälestust, kui kunagi kümme aastat hiljem ei loeks ma kellegi majandusteadlase artiklist, et ülemaailmse majanduskriisi algus on 9. augustil 2007, mil BNP Paribas teatas, et nad lõpetavad kauplemise kolme fondiga, millel ilmselt pole mingit väärtust. See sündmus tekkis minu elu tähendusliku osana alles kümme aastat hiljem. Seosed eri sündmuste vahel on kultuurilised, nende materjaliks on mõtted, tunded, maailmast saadud vahetud muljed. Me rohkem jutustame oma elu, kui elame.
Mida tahame, mida vajame?