/nginx/o/2025/05/23/16864393t1h2ad0.png)
- Euroopa Liit pole isegi mitte muuseum, vaid pigem muuseumipood.
Möödunud aasta septembris lugesin minagi huviga Mario Draghi Euroopa konkurentsivõime raportit. Tundsin seal midagi ära, mis minu erialaga kokku puutub. Töötan sageli muuseumidele, mis pöörduvad minu poole sarnaste muredega, nagu Draghi raport välja tõi: pole innovatsiooni, pole tootlikkust, keegi ei taha investeerida ja regulatsioonid lämmatavad. „2008. aastast saati me istume enam-vähem paigal“ on lause, mida olen sõnaselgelt kuulnud ühe muuseumi arendusjuhilt. Mõeldes, et Euroopa Liit ekspordib sisepõlemismootoreid, ravimeid, reaktoreid ja muid seadmeid – ehk siis vanemast otsast alates ligi 150 aastat vanu tehnoloogiaid, tahaks nina vingu tõmmata. Euroopa Liit pole isegi mitte muuseum, vaid muuseumipood. Sealt saad kahtlemata kasuliku märkmiku ja järjehoidja, aga kui päriselt midagi tarvis teha on, kasutad USA tarkvara või Aasias valmistatud vidinat.
Sündmus, lugu, jutustus
2007. aasta augustis lesin Normandias ühe noortehosteli fuajees diivanil ja vahin telekat. Finantsuudised. Kuulen, et mingi Prantsuse pank, mingi Paribas on lõpetanud mingite fondidega kauplemise. Mul ei olekski seda mälestust, kui kunagi kümme aastat hiljem ei loeks ma kellegi majandusteadlase artiklist, et ülemaailmse majanduskriisi algus on 9. augustil 2007, mil BNP Paribas teatas, et nad lõpetavad kauplemise kolme fondiga, millel ilmselt pole mingit väärtust. See sündmus tekkis minu elu tähendusliku osana alles kümme aastat hiljem. Seosed eri sündmuste vahel on kultuurilised, nende materjaliks on mõtted, tunded, maailmast saadud vahetud muljed. Me rohkem jutustame oma elu, kui elame.
Mida tahame, mida vajame?
Kirjutades küsib kirjanik endalt: mida minu tegelane siin stseenis tahab ja mida mu tegelane tegelikult vajab. Tegelane tahab saada rikkaks, aga vajab pere ja sõprade tunnustust. Rikkus toob tema meelest tunnustuse. Mida enam harali on tegelase tahtmine ja vajamine, seda tugevam on intriig. Euroopa tahab olla maailma majanduses enamat kui lihtsalt „napilt Hiinast ees“ ja „kaugel USAst taga“. Me tahame olla majanduslikult edukad, aga mida me vajame?
Kuulen, et mingi Prantsuse pank, mingi Paribas on lõpetanud mingite fondidega kauplemise. Mul ei olekski seda mälestust, kui kunagi kümme aastat hiljem ei loeks ma kellegi majandusteadlase artiklist, et ülemaailmse majanduskriisi algus on 9. augustil 2007, mil BNP Paribas teatas, et nad lõpetavad kauplemise kolme fondiga, millel ilmselt pole mingit väärtust. See sündmus tekkis minu elu tähendusliku osana alles kümme aastat hiljem. Seosed eri sündmuste vahel on kultuurilised, nende materjaliks on mõtted, tunded, maailmast saadud vahetud muljed. Me rohkem jutustame oma elu, kui elame.
Inimene on bioloogiline olend füüsilises maailmas, aga inimene elab jutustamise maailmas. Mitte spatium historicum, vaid spatium mythicum, või isegi: spatium narrationis, narratiivi ruum. Inimese argikultuur – tema väärtused, uskumused, käitumine jne – ei ole kusagil kirjas, vaid on igapäevane märkamatu jutustamine, sellisena keeleline, isegi kirjanduslik tegevus. Nagu minu Paribas-näiteski: argikultuuri narratiivses ruumis kehtivad loo reeglid, mitte tingimata põhjuse ja tagajärje kronoloogiline järgnevus.
Ka tehnoloogiline innovatsioon on alati eelkõige kultuuriline nähtus. Kuskil ei paista see ilmekamalt silma kui idufirmade rahakaasamises. Investori usk idutehnoloogia tulevikku tuleneb ühistest väärtustest, mõtte- ja keeleruumist. Investor otsib lugu ja tema kaalutluste kirjeldamiseks sobivad hästi narratoloogilised terminid, nagu sõlmitus, teema arendus, fun and games, puänt või hinge pime öö. Kui investor kardab, et idufirma kuhtub bürokraatiasse või sel pole kasutajaid, viib ta oma riskikapitali näiteks USA-sse. Draghi kirjeldatud investeerimisprobleem on kirjaniku keelde ümber pandult: Euroopas tegeletakse regulatsioonide abil sellega, mida kasutaja tahab, mitte riskeerides sellega, mida kasutaja vajada võiks. Kasutaja, kes näiteks on palverändur, võiks tahta peegleid, mis salvestavad pühadelt säilmetelt peegeldunud valguse ja omavad nii tervendavat toimet. Idufirma looja võtab laenu ning kui tema äripartner sureb, annab partneri pere ettevõtja kohtusse, kuna too ei suutnud ühtegi peeglit müüa. See võikski olla lühidalt kõik, mida me Gutenbergi kohta teame, kui Euroopasse poleks jõudnud Hiina ja Korea tehnoloogiad, mida Gutenberg edasi arendas. Meie tähestik andis silp- või piltkirja ees kultuurilise eelise. Kakskümmend kuus tinatähte eri kombinatsioonides laotult võimaldas Euroopa riikidel maailmas majanduslikult domineerida. Olgu see lugu tagantjärele vaadatuna pealegi verine ja õudne. Majanduskriisi järgne Euroopa ei heitle mitte kaubandusprobleemiga, vaid sellega, et meie ise ja ümbritsev maailm on pudenenud laiali erinevateks narratiivseteks ruumideks ja ei suuda leida ei ühisosa ega seda, mis meid tähenduslikus, konstruktiivses mõttes eristaks.
Irdumine.
Ma vaatan seda eraldumist ja kapseldumist ebaluse ja algava hirmuga. Optimismi ja koostöö maailm, milles ma 90-ndatel laps olin, on kadunud ning asendunud rahvusromantismi või ka -äärmuslusega. Seda ei saa tingimata ette heita, keerulisel ajal püütakse ennast iga hinnaga kaitsta. Siin on aga üks saatuslik „aga“. Xerox, Austria-Ungari, Blackberry, Tsaari-Venemaa, Yahoo, eri Roomad ja Nokia – suured ettevõtted ja riigid, mis tunduvad too big to fail, feilivad lõpuks ikka samadel põhjustel. Korruptsioon, upsakus, paks bürokraatia, mis ei lase muutunud demograafiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste oludega kohaneda. Sõnaga: nad kapselduvad ja kivistuvad, kuni ümber kukuvad.
On olemas veel üks eraldumise viis. See on tehnoloogiline ning puudutab just argikultuuri. Tehisarud ei ole objektiivse tarkuse varasalved, vaid statistilised mudelid, mis annavad vastuseid selle põhjal, kuidas kõige sagedamini on vastatud. Iga tehisaru on oma looja nägu. DeepSeeki arvamus Tiibeti kohta oli reljeefne, aga USA tehisarude kultuuriline efekt on varjatum ning seda mõjusam. Investorid tahavad arendusele kulunud raha tagasi teenida: selleks peab tehisaru suutma kasutajale tooteid ja teenuseid müüa. Kui turg on USA-s, on loogiline, et tegelastel on ameeriklasele tuttav miimika, intonatsioonid ja kehakeel. USA ja Aasia tehnoloogia kujundab märkamatult seda, kuidas me ennast, oma elu ja argipäeva jutustame, millised on meie suhted sõprade ja äripartneritega.
Optimismi ja koostöö maailm, milles ma 90-ndatel laps olin, on kadunud ning asendunud rahvusromantismi või ka -äärmuslusega. Seda ei saa tingimata ette heita, keerulisel ajal püütakse ennast iga hinnaga kaitsta. Siin on aga üks saatuslik „aga“. Xerox, Austria-Ungari, Blackberry, Tsaari-Venemaa, Yahoo, eri Roomad ja Nokia – suured ettevõtted ja riigid, mis tunduvad too big to fail, feilivad lõpuks ikka samadel põhjustel. Korruptsioon, upsakus, paks bürokraatia, mis ei lase muutunud demograafiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste oludega kohaneda.
Tehisarud muudavad lähikümnenditel argikultuuri samamoodi, nagu nutitelefonid 2010-ndatel meie keelt, väärtusi ja eluviisi. See tähendab, et lisaks sõjale Ukrainas ning tariifitaplustele oleme juba praegu ka kultuurisõja keskel. Mitte ainult kaotusseisus, vaid me vist isegi ei tea, et sellest osa võtame. Ma ei tahaks, et kui ma olen vana ja hall, siis minu põetaja, olgu ta mistahes rahvusest, peaks Tiibetit Hiina ajalooliseks osaks. Mitte et ta halb inimene oleks, vaid kuna ta lihtsalt ei tea paremini. Arvuti ju ütles nii.
Küsimus ja vastus
Milline oleks kirjaniku vastus küsimusele, kas meil on lootust olla enamat muuseumi nännikauplusest enne roheliselt kumavat EXIT-silti? Majandus ja kultuur on lahutamatult läbipõimunud ning üheta pole teist. Kui tahame majanduslikku edukust, peame mõistma, et vajame esmalt isekeskis kultuurilist sidusust ja maailmas kultuurilist relevantsust. Kui seda ei teadvusta, jääbki ainult lootus, et nagu muhkkatk andis tõuke kaasaegse ettevõtluse tekkeks või nagu Esimesest maailmasõjast võrsus teadusliku ja kõrgkultuurilise modernismi ime, on hävinguski tera lohutust.