/nginx/o/2025/05/23/16864330t1h0657.png)
- Euroopa populistide edu tõukub tavakodanikele üha võõramaks jäävate peavooluparteide ebaveenvusest
Euroopal on probleem. Julgeme tunnistada, kui maja on maha põlenud, kuid kui köök on leekides ja varsti on katus ka minemas, siis hoiame silmad trotslikult kinni. Teisisõnu, me ei tunnista endale probleemide teravust enne, kui seisame silmitsi nende kõige tõsisemate tagajärgedega. Kardan, et kordame oma liigse leebusega ebademokraatlike liikumiste suhtes samu vigu.
Teise maailmasõja järgses Euroopas oli cordon sanitaire poliitiliste jõudude ümber, kes kujutasid endast ohtu põhiseaduslikule korrale. Weimari Vabariigi languse ja natsismi tõusu kogemus oli liiga valus, et selliste parteidega koostööd teha. Põhimõte oli lihtne: me ei korda iial samu vigu, mida tegid need poliitikud ja riigiteenistujad, kes natsidega koostööle asusid.
Mõnikümmend aastat hiljem on olukord täiesti erinev. Sanitaarkordon on enamuses riikides murenenud: kus parempopulistlikud jõud pole veel valitsusse jõudnud (nagu meie EKREIKE), on peavooluparteid nendega siiski koostööd teinud, hääletades teatud küsimustes ühtse blokina jne. UK peaminister sir Keir Starmer käis Valges Majas, monarhi südantsoojendav küllakutse näpus, avaldamas austust Ühendriikide presidendile, kes tegutseb teadlikult väljaspool õigusriigi piire ja laseb inimesi päritolu alusel El Salvadori megavanglasse pagendada. Osad Euroopa riigijuhid imestavad siiamaani, miks Putini üle kisa ja kära tõstetakse. Enamus Euroopa riike tunnustavad siiani totalitaarse Hiina õigust Taiwani üle (ühe Hiina poliitika on muuhulgas ka meie välisministeeriumi ametlik seisukoht). Sellise suhtumise pani tabavalt kirja ameerika näitleja Larry David essees „Õhtusöök Adolfiga“, kus ta ironiseerib USA liberaalide suhtumise üle ainuvõimuihalejatesse. Ta kirjutab fiktiivsest külaskäigust Hitleri juurde aastal 1939, kus leiab, et suletud uste taga polegi Adolf nii kuri mees, kui teda meedias kajastatakse: ta viskab nalja ja käitub viisakalt. Satiiriline järeldus on, et kui „vastaspoolega“ viisakalt rääkida, siis leiame ühiseid jooni, vastastikust usaldust ja austust (tühja nendest koonduslaagritest ning repressioonidest).
Siin peitubki liberaalse Euroopa vea tuum – me arvame ikka veel, et suudame kurjusega läbi rääkida. Arvame, et kui anname kurjusele austuse ja legitiimsuse, siis on seda võimalik ohjeldada. Umbes samamoodi, nagu Müncheni konverentsil suutis Chamberlain Saksamaad ohjeldada.
Enamus Euroopa riike tunnustavad siiani totalitaarse Hiina õigust Taiwani üle (ühe Hiina poliitika on muuhulgas ka meie välisministeeriumi ametlik seisukoht). Sellise suhtumise pani tabavalt kirja ameerika näitleja Larry David essees „Õhtusöök Adolfiga“, kus ta ironiseerib USA liberaalide suhtumise üle ainuvõimuihalejatesse. Ta kirjutab fiktiivsest külaskäigust Hitleri juurde aastal 1939, kus leiab, et suletud uste taga polegi Adolf nii kuri mees, kui teda meedias kajastatakse: ta viskab nalja ja käitub viisakalt
20. sajandi esimese poole kulg õpetab, et kui kurjust mõista, õigustada või vähimalgi määral sallida, muutub see varem või hiljem meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Annad kurjusele sõrme ja ta võtab kogu käe; annad äärmuslasele legitiimsuse ja ta hakkab põhiseaduslikku korda õõnestama. Asjakohased näited on piisavalt ilmselged, et lugeja suudab nad ise leida.
Kuid isegi ajaloole apelleerimata näeme, mis on järeleandmiste tulemused. USA poliitiline süsteem on küll Euroopa omast kardinaalselt erinev, kuid sentimendid on sarnased. Inimesed on Make America Great Again vabariiklastega harjunud, sest Trumpi esimese ametiaja elasid ju kõik üle. Tänaseks on MAGA liikumine peavoolupoliitikas piisavalt juurdunud, et tema ekstreemsele poliitikale ei ole opositsioon võimeline mingit tõsiseltvõetavat vastuseisu osutama. Samal ajal nõuab president eurooplastelt kaitse eest katuseraha, eirab kohtuordereid, vaigistab meediaväljaandeid ja uuristab meelevaldselt kogu riigiaparaati (asendades apoliitilised ametnikud lojaalsetega ja miljardäridest sõpradega).
Ka Euroopas ei pea ebademokraatlikele fraktsioonidele vastu seismiseks põhjuseid kaugelt otsima. Võtame näiteks AfD, mille Saksa siseluure liigitas teadlikult vaba ja demokraatlikku korda kahjustavaks organisatsiooniks, või Hispaania Voxi, mis on kogunud märkimisväärse toetuse noorte valijate seas, muuhulgas loosungitega nagu: „más muros y menos moros“ (’rohkem müüre ja vähem maure’). Üliedukaid parempopulistlikke või äärmuslikke parteisid on Euroopas veel mitmeid, nad kõik ohustavad väärtusi, mille levimise üle on liberaalidel olnud põhjust uhkust tunda: indiviidi õigused ja vabadused, võimude lahusus, rahvusvahelisel õigusel põhinev välispoliitika jne. Alternatiivina pakuvad nad valijatele vaid arusaama, et ühiskonna peaks üles ehitama bioloogilistel alustel, toorel jõul ja tsentraliseeritud võimul.
Kuid miks on selliste jõudude tõrjumine aina keerulisemaks muutumas? Põhjuseid võib olla mitu. Muidu mässumeelseteks peetud noored, kes peaksid vähemuste õiguste, väljendusvabaduse ja õiglase (välis)poliitika eest väljas olema, ei võta sõna. Ilmselt on see ükskõiksuse või hoopis töökoha ja ühiskondliku positsiooni kaotamise hirmust ajendatud enesetsensuuri tulemus (ka mina mõtlen, kas mind kunagi ikka tööle võetakse, kui julgen nooruses avalikult arvamust avaldada). Selline enesetsensuur on ehk Eesti ebaküpse demokraatia märk, kus võim on üsna kitsa ringi kätte koondunud ja noorte huvi ühiskonna- ning kultuuriteemade vastu on pigem väike. Uuemate põlvkondade tahtmatus poliitikast osa võtta, arvamust avaldada ja hääletada laobki sõbraliku pinnase raudse rusikaga strongman’ide jaoks.
Kuid mis on Lääne-Euroopa vanade demokraatiate ettekääne? Tõsi, Saksamaal, Prantsusmaal ja UK-s on paremäärmuslased seni võimust eemal hoitud, kuid just viimased kaks näitavad praegu president Trumpi vastu üles enim heatahtlikkust. Nii tulistavad Downing Street ja Élysée muidugi iseendale jalga, sest õigustades ning isegi kiites äärmuslikkust USA-s, tunnistavad nad Euroopa ebademokraatlike jõudude legitiimsust. Ebamugavale koostööle suunab neis riikides ka parlamentaarne matemaatika, sest populistid on kohati nii tugevaid valimistulemusi näidanud, et ilma nende kaasabita on seadusloome ja valitsemine raskendatud. Populaarsuseni pole populistid jõudnud niiväga oma programmi veenvuse kui keskmisele kodanikule aina võõramaks jäävate peavooluparteidega vastandumise najal.
Muidu mässumeelseteks peetud noored, kes peaksid vähemuste õiguste, väljendusvabaduse ja õiglase (välis)poliitika eest väljas olema, ei võta sõna. Ilmselt on see ükskõiksuse või hoopis töökoha ja ühiskondliku positsiooni kaotamise hirmust ajendatud enesetsensuuri tulemus (ka mina mõtlen, kas mind kunagi ikka tööle võetakse, kui julgen nooruses avalikult arvamust avaldada). Selline enesetsensuur on ehk Eesti ebaküpse demokraatia märk, kus võim on üsna kitsa ringi kätte koondunud ja noorte huvi ühiskonna- ning kultuuriteemade vastu on pigem väike.
Samas pole Euroopa nii nõrk, et peaksime sallima Trumpi või mõnda teist selgelt autokraatide meeskonnas mängivat parteid. Euroopal on võimalus tõusta Ameerika kohale vaba maailma esinumbrina. Kipume unustama, et erapooletul õigusriigil, stabiilsel ärikeskkonnal ja tugeval demokraatial on eeliseid, mis paistavad silma nii ettevõtjatele kui tavainimestele. Euroopa riigid, kus asjaajamine toimub reeglite, mitte ühe mehe tuju järgi, pakuvad tulevikus paljudele USA-s pettunud hingedele palsamit, kui suudame end populistlikust voolust selgelt eristada. Vastandudes kõigele, mille eest äärmuslased seisavad, ning kehtestades end enesekindla blokina, mis ei karda vajaduse korral ennast ka jõuga kaitsta, võime läänemaailma liidri koha üle võtta. Kui aga vannume alla Trumpide, Orbanite ja Weidelite retoorikale ega lükka tagasi kõike, mille eest nad seisavad, on Euroopa varsti Ungareid täis.