Oskar Speek: kurjuse legitimeerimine

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Euroopal on probleem. Julgeme tunnistada, kui maja on maha põlenud, kuid kui köök on leekides ja varsti on katus ka minemas, siis hoiame silmad trotslikult kinni. Teisisõnu, me ei tunnista endale probleemide teravust enne, kui seisame silmitsi nende kõige tõsisemate tagajärgedega. Kardan, et kordame oma liigse leebusega ebademokraatlike liikumiste suhtes samu vigu.

Teise maailmasõja järgses Euroopas oli cordon sanitaire poliitiliste jõudude ümber, kes kujutasid endast ohtu põhiseaduslikule korrale. Weimari Vabariigi languse ja natsismi tõusu kogemus oli liiga valus, et selliste parteidega koostööd teha. Põhimõte oli lihtne: me ei korda iial samu vigu, mida tegid need poliitikud ja riigiteenistujad, kes natsidega koostööle asusid.

Mõnikümmend aastat hiljem on olukord täiesti erinev. Sanitaarkordon on enamuses riikides murenenud: kus parempopulistlikud jõud pole veel valitsusse jõudnud (nagu meie EKREIKE), on peavooluparteid nendega siiski koostööd teinud, hääletades teatud küsimustes ühtse blokina jne. UK peaminister sir Keir Starmer käis Valges Majas, monarhi südantsoojendav küllakutse näpus, avaldamas austust Ühendriikide presidendile, kes tegutseb teadlikult väljaspool õigusriigi piire ja laseb inimesi päritolu alusel El Salvadori megavanglasse pagendada.