Kaie Metsla: ühe ikooni mõju

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Mina olen kasvanud omavahel läbipõimunud ilmalike ja kristlike perekondade järeltulijana. Nõukogudeaegne kasvatus pani rõhu teadagi kuhu, kord räägiti munadepühadest ja siis lihavõtetest, tähendus loodi nii, nagu parasjagu kuulsin räägitavat. Aga olulisem oli minu jaoks kõik see, mis pühadega kaasnes: ettevalmistustööna pikemaaegsem sibulakoorte korjamine, nende sisse tangudele ja munadele pesade loomine, värvilise villase lõngaga väikeste pakikeste kinni sidumine, keetmine ja pärast värvimispaki lahtiharutamist värviüllatuse leidmine.

Seda kõike tehti koos: ema, isa ja laps(ed). Isa oli see, kes juhatas sisse munade koksimisvõistluse ja üldjuhul ka võitis selle. See oli põnev, kogu pere haarav sündmuste jada. Kadunud tädi rääkis ka palmipuudepühast, siis käisime otsisime pajutibudega oksi ja lumikellukesi ning tõime need tuppa vaasi. Kristuse ülestõusmisest räägiti ikka, aga see oli lihtsalt üks lugu. Need on mu mälestused lapsepõlvest.

Olen kõva traditsioonide hoidja. Kui mulle miski on oluline, siis jätkan seda esivanematelt saadut tänuga, olgu need linikud laual, kord kodus, oluliste tähtpäevade tähistamine või pühad. Kui mu enda lapsed olid väikesed, tulid müügile värvilised ja aastatega üha suurenevad Kinderi šokolaadimunad. Värvilises paberis, maitsva šokolaadiga ümbritsetud plastmassist kapslid. Kapsli seest võis leida mänguasja. Aastaid tulid meile munadepühaks külla ka parimad peresõbrad, lisaks munade värvimisele ning koksimisele peideti majja ära nii suur hulk šokolaadimune, et igale lapsele jätkuks neid vähemalt kaks. See oli vahva ja kõiki haarav otsimislust.

Minu lähikonnas ei ole olnud palju kristlasi. Küll on aga nüüd ajapikku sõpru erinevatest konfessioonidest juurde tekkinud. Kui suured pühad on lihavõtted kiriku mõistes, adusin ma pisut paremini vast esimest korda alles eelmisel kevadel, kui me olime Küprosel, „Vaikuse mäe“ autori Kyriacos Markidese sünnisaarel. Küpros on väga õigeusklik maa, suured rahvahulgad tähistavad Jeesus Kristuse ülestõusmist tänavatel, teenistused kestavad poole ööni. Mind ennast kõnetavad pildid rohkem kui tekst, tajumine rohkem kui range reeglistik. Ja kuigi olen ristitud luteri kirikus, siis päris kristlaseks ma ennast ikka pidada ei saa. Seepärast olen ma eriti tänulik Küprose Amirou kloostri nunnadele, et nad usaldasid mind, võtsid mind ajutiseks kloostrielanikuks ja võimaldasid mul osa saada sellest seletamatust aurast, millest meil tänases lehes ikoonimeistri Orest Kormašoviga juttu tuleb. Amirou kloostris, mis asub mõned kilomeetrid väikesest Apsiou külast mägedes, hoitakse tänini alles 12. sajandist pärinevat ikooni „Vrefokratousa”, millel kujutatakse Neitsi Maarjat, kes hoiab süles beebi Jeesust. Vana ikoon on inkorporeeritud uuema 16. sajandist pärit Neitsi Maarja ikooni sisse. Ma usun, et just nendest päevadest seal Amirous ja ikooni leidmise loost ning iga-aastasest austamisprotsessioonist, millest ka meil õnnestus osa võtta, sai alguse mingis teises dimensioonis (nagu ütleb Orest) asjade tajumine.

Minu lähikonnas ei ole olnud palju kristlasi. Küll on aga nüüd ajapikku sõpru erinevatest konfessioonidest juurde tekkinud. Kui suured pühad on lihavõtted kiriku mõistes, adusin ma pisut paremini vast esimest korda alles eelmisel kevadel, kui me olime Küprosel, „Vaikuse mäe“ autori Kyriacos Markidese sünnisaarel. Küpros on väga õigeusklik maa, suured rahvahulgad tähistavad Jeesus Kristuse ülestõusmist tänavatel, teenistused kestavad poole ööni. Mind ennast kõnetavad pildid rohkem kui tekst, tajumine rohkem kui range reeglistik. Ja kuigi olen ristitud luteri kirikus, siis päris kristlaseks ma ennast ikka pidada ei saa.

Usku ei saa kellelegi peale suruda ega kirikus käimist sundida. Siis kaotab asi oma mõtte. Ilmalikul kodanikul on aga keeruline mõista ja ammugi siis tõeliselt osa saada kristlikest ülestõusmispühadest. Arusaamist ei saa käskida ja halvakspanu kellegi suunal pole ammugi mõistlik. Üks on aga kindel, ülestõusmise teemalise lehenumbri idee ei tulnud meil ka laest, see oli juba kuskil siin ilmaruumis olemas, ja iga lugeja, olgu kristlane või ilmalik, mistahes viisil pühi tähistav, saab siit kindlasti midagi uut endale kaasa. Mul endal oli neid artikleid väga huvitav lugeda. Seepärast olen ma kõigile selle lehe kaasautoritele ääretult tänulik. Tänulik selle eest, mida nad oma kirjatükkides jagavad – seda on kokku päris palju. Targemaks saame sellest kõik, kurjemaks kindlasti mitte.