*Minu huvi ikoonide vastu tekkis kunagi kuuldud mõttest, et ikoon on kui portaal teise maailma. Sattusime Hardoga mõni aeg tagasi sõbra kutsel mõlemad esimest korda Ikoonimuuseumisse, Orest Kormašovi loengule värvidest. Esiteks pakkus see mulle kui harrastuskunstnikule huvi, aga olulisem on vast see, et meile avanes korrapealt justkui täiesti uus maailm. Maailm, mis on avaram, sügavam ja tähendusrikkam. Kõik, mida Orest seal ikoonidest rääkis, oli ääretult huvitav. Ülestõusmise teemaline leht oli meil ka juba mõnda aega mõttes, aga intervjueeritavad olid lahtised. Oli mitu head kandidaati. Ühel hommikul ärgates, meenus mulle meie külaskäik Ikoonimuuseumisse ja Orest Kormašov. Kõige ilmutuslikum fakt kogu selle loo juures on aga vast see, et kui ma tol hommikul Facebooki avasin, siis esimene postitus, mis mulle ette tuli, oli sama päeva õhtul Oresti näituse „Lihtsad asjad“ avamine Haus Galeriis. Hardo oli kohe mõttega päri ja nii me avamisele läksimegi. Meie suureks rõõmuks oli Orest nõus meiega rääkima.

Kaie: Sa lõpetasid 1990. aastal ERKI maalikunsti eriala. Kuidas Su teekond sealt edasi läks?

Pärast lõpetamist töötasin 30 aastat Tallinna Ülikoolis. Samal ajal tegutsesin mõnda aega kunstnikuna ühes Soome firmas, mis sisustas Kariibi mere kruiisilaevu. Peamiselt tegin seina- ja laemaale, kuid töid oli ka teistes tehnikates, näiteks skulptuure. See periood kestis ligi kümme aastat ja oli nii intensiivne, et järgmised aastad ma ei suutnud pintslit enam kättegi võtta. Olen kogu aeg muidugi tegelenud ka vaba loominguga, maalinud näituste jaoks ja iseendale. Osa ülikoolis töötatud ajast olin ametnik.

K: Aprilli leht on ülestõusmise teemaline ja see viib meid kohe ikoonimaali juurde. Kuidas sina ikoonide juurde jõudsid?

Juhuseid ei ole, ju siis pidi nii minema. Taust on muidugi see, et ma sündisin juba ikoonide keskele, sest mu isa, Nikolai Kormašov, kogus neid. Enamik neist oli tema tookordse Võidu väljaku, praeguse Vabaduse väljaku ateljees, aga kodus oli neid ka, kapi peal ja mõned seintel. See keskkond oli mulle loomulik lapsest saadik, ma ei esitanud küsimusi, aga kui sõprade juures käisin, imestasin alati, miks nendel ei ole seintel ikoone. Minu harjumuspärases keskkonnas oli ikoon pigem lihtsalt pilt, see ei kandnud nii väga religioosset mõõdet. Hiljem ma tegelesin nendega niipalju, et aitasin isa restaureerimisel, kui tal teinekord abi oli tarvis. Selle töö käigus tutvustas ta mulle ka ikooni teoloogilist külge, kuigi tollal see mulle huvi ei pakkunud. Isa päevaplaanis oli alati restaureerimine ja mõnikord rääkis ta minule ikonograafiast, tehnilisest poolest ja ikooni mitmeplaanilisusest. Ma olen ikka imestanud, et kuni isa surmani 2012. aastal ei olnud see kõik mulle südamelähedane, aga pärast isa lahkumist sai see äkki minu omaks, ilma et ma oleks ise selleks mingeid jõupingutusi teinud. Võib-olla oli siin mingi ilmutuslik moment, igatahes oli selles äratundmine, et just see valdkond huvitab mind ja ma tahan sellega edasi tegeleda. Tollest ajast alates ma restaureerin, loen jõudumööda kirjandust ja uurin teoloogiat. See on saanud lahutamatuks osaks minu elust. Ma ei saa ennast pidada tõeliseks õigeusklikuks, sest see eeldab teistsugust eluviisi, aga mul on tekkimas arusaamine, mida ikoon tähendab. See on vapustav.

K: Olen kuulnud mõtet, et ikoon on aken kusagile kaugusesse, et see on uks või aken immanentse ja transtsendentse maailma vahel.

Teatud mõttes on see tõesti nii. Sageli mõeldakse kristlusest kui mingist hälbest või asendustegevusest. Inimkonnal on alati olnud komme võtta tervikust välja mõni jupp ja siis see paisutada absoluudini. Seda nimetatakse hereesiaks, väärõpetuseks. Kristlus on terviklik olemine, mis hõlmab endas kõike, nii immanentset kui transtsendentset. See on nägemus tervikust

Kommentaarid (1)