Kalev Tarkpea: tühjuse kohal hulpiv uks

Foto: Markus Tamm, fotograaf Peeter Paris

Kes koormat kannaks

ja higistaks ning oigaks elu vaevus,

kui kartus millegi ees pärast surma –

sel uurimata maal, kust ükski rändur

ei tule tagasi – ei rabaks tahet,

mis pigem talub tuntud halbusi,

kui pageb teiste, tundmatute juurde?

Tsiteerisin kuulsat Hamleti monoloogi mitte algusest, nagu see on tavaliselt kombeks. Ma tsiteerisin just seda kohta, kus selgesti formuleeritakse inimese hirm teda tundmatus teispoolsuses ootava ees. Suurem osa Eestimaa elanikest pidavat eitama religioossuse traditsioonilisi vorme, sealhulgas kuulumist mingi kindla usuorganisatsiooni liikmeskonda.

Samas on nende hulgas siiski selges vähemuses veendunud ateistid, kelle jaoks surm on lihtsalt eksistentsi lõpp. Miks on teispoolsus eestimaalaste suurema osa jaoks siiski tõsiseltvõetav? Sest inimene elab paratamatult kogu oma teadliku elu ajalikkuse ja igavikulisuse pingeväljas. Oma füüsilises olemuses on inimene ajalik, aga olles suuteline loogiliselt mõtlema sündmustest, mis toimusid enne tema sündi või siis toimuvad pärast tema surma, on inimene ajaliselt piiramata ehk igavikuline olend. Need tõdemused loovad raamistiku, mis on vajalik mõistete „surm“ ja „ülestõusmine“ teoloogiliseks või filosoofiliseks mõtestamiseks.