Ülle Madise: #49 Vägivalla monopol

Foto: Markus Tamm

Kas käsk, keeld ja karistus ikka ravivad iga viga? Ega vist. Ometi nõutakse kõigi kõvemat liistule tõmbamist niipea, kui miski tuska teeb. Liiklusõnnetusi on palju? Selge! Järelikult ruttu piirama ja nuhtlema, ei hakka detaili minema, kellel see aeg analüüsima hakata! See, et süüdi on kiirus, vastab muide tõele: jõudnuks auto vöötrajale varem või hiljem, jäänuks traagiline kohtumine ära. Irooniat kõrvale jättes tuleb leppida, et õnnetuste põhjused on märksa keerukamad ja mõnikord võib uus kammits asjad hoopis hullemaks teha.

Ühiskonnaelu pole ratsionaalne ega saagi seda olla. Inimeste vabaduse piiramisel on aga faktid ja loogika lausa põhiseaduslikult nõutud. „Äkki natuke aitab“, „midagi peab ju tegema“ või „solidaarsuse märk“ vabaduse võtmise õigustuseks ei sobi. Hirmu ja viha ajel kaob see paraku meelest, nagu oleme viimasel viiel aastal eriti selgelt näinud.

Ah, et karistada tohib vaid teo eest, mis oli tegemise ajal karistatav ning üksnes siis, kui tegu ja süü on selgelt tõendatud!? Ah et kuritegu peaks seaduses nii täpselt kirjeldatud olema, et inimene aru saab, kust jookseb lubatu ja keelatu piir? Aga niimoodi võib ju mõni karistamata jääda! Ühesõnaga: ennem kõlkugu kümme süütut võllas, kui üks suli pääseb. Põhiseadus nõuab täpselt vastupidist ja süütuse presumptsiooni veel lisaks. Kedagi ei tohi käsitada kuriteo toimepanijana, kuni ei ole jõustunud süüdimõistev kohtuotsus