Ago Tint: vaadates orelipingilt altari poole

Foto: Markus Tamm, foto erakogust

On juhtunud nii, et oma kooliajal, käies lisaks laste muusikakoolis ja osaledes kohalikus sümfooniaorkestris, sattusin koos teiste poistega jõulujumalateenistusele kirikusse. Oma pika kasvu tõttu sain jälgida organisti mängu küljelt. Oli veidi ehmatav kogeda, kuidas orelit mängiti lisaks kätele ka jalgadega. Samas sattus tol korral istuma oreli taga professor Hugo Lepnurm, kes oli ka Eesti organistide absoluutne tipp.

Tookordsest jõuluõhtust kujunes ka minu edaspidine huviala ning elukutse. Tänu kohalikule pastorile sain ma võimaluse oreliga lähemalt tutvust teha. Hakkasin käima pühapäeviti kirikus oreli ning orelimänguga tutvumas. Minu edaspidisele arengule tuli kasuks selle muusikariista kesine korrasolek. Tihtilugu tekkis mehhanismis väiksemaid vigu, milliseid õppisin tasapisi parandama. Asusin ka usinalt orelimängu harjutama. Keskkooli lõpuklassides olin ma juba võimeline mõnel jumalateenistusel organisti asendama. Asudes edasi õppima koori- ja orkestrijuhtimist, sain ma alates 1977. aasta suvest korralise organisti koha ning jõuludest ka koorijuhiks. Sellest ajast saati olen ma pea igapühapäevaselt vaadanud orelipingilt altari poole, kuulanud piibli tekste, lugenud kaasa palveid ning mänginud orelil.