Urmas Viilma: võidujooks tühja haua juurde

Foto: Markus Tamm, fotograaf Tiit Mõtus

Ajaloo esimese ülestõusmispüha hommikul ruttavad Jeesuse tühjaks jäänud haua juurde inimesed, kellele see kummaline haud rahu ei anna. Maarja Magdaleena, kes avastas, et Jeesust ei ole hauas, tuleb joostes Peetrusele ja Johannesele teatama, et „nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud“ (Jh 20:2). Peetrus ja Johannes tõttavad tühja hauda oma silmaga vaatama samuti joostes. Nad „on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud“ (Jh 20:2). Peetrus ja Johannes tõttavad tühja hauda oma silmaga vaatama samuti joostes. Nad „jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena“ (Jh 20:4), kirjutab evangeelium.

Meie kultuuri kuulub teadmine, et surnuaias ei joosta. See ei sobi hauarahuga kokku. Kellegi hauale jooksmisel pole tegelikult ka ratsionaalset mõtet. Milleks kiirustada, haud ega ka sinna maetud lähedased ei kao kuhugi. Selleks surnu ju sinna sängitatigi, et ta saaks rahulikult oodata viimsel päeval toimuvat surnute ülestõusmist ja õiglast kohut.

Maarja Magdaleena, Peetrus ja Johannes aga jooksevad. Nende jooksmine ei olnud tervist ja immuunsüsteemi tugevdav hommikune või õhtune jooksuring, mis kuulub tänapäeva moodsa elustiili juurde. See, et kellegi haud on vaid mõni päev pärast matmist avatud, ei ole igapäevane uudis ühelgi ajastul. Küllap paneks see meidki täna jooksma – haua poole või sellest eemale.