Kaie Metsla: kolm sünopsist kodusest keelest

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Mõned aastad tagasi istusin meditatsiooniringis, kus algatuseks üks Valgast pärit eesti noormees uljalt teatas, et tema emakeel on inglise keel ning ta kavatseb selles keeles terve koosolemise aja rääkida. Õnneks oli juhendaja autoriteetne meesterahvas, kes võttis asja kokku konkreetsete sõnadega: me oleme siin Eestimaal ja räägime nüüd kõik ikka omas emakeeles.

Teine juhtum puudutab üht eestlasest õppejõudu, kellelt küsiti, et miks sa annad loenguid inglise keeles? Tema vastus kõlas umbes sedaviisi, et nii on lihtsam. Kõik materjalid ja tekstid mille põhjal ta loengut ette valmistas, olid ingliskeelsed. Tõlkimine oleks teinud tema töö keerulisemaks.

Kolmanda loo tarbeks tasub vaid pilk heita tekstisõnumitele, mida me päevast päeva saame ja saadame. Pidev kiirustamise rütm ja pikk järjekord teha vajavatest tegudest sunnivad meid optimeerima. Seetõttu lõikame me igapäevastes teadetes laused lühikesteks, muudame sõnad lühenditeks ja asendame sõnalise emotsioonide väljendamise emotikonidega. Nii saab sõnadest tänan – thx või tnks, või – v, kurat – krt, võibolla – vb jne. Suurt ja väikest algustähte ei pea me enam tihti vajalikuks eristada. Viimase aja trend soosib ka nimede kirjutamist väikese algustähega. See ei ole pelgalt laste ja noorte sissejuurdunud harjumus. Seda tüüpi keelevähk on oma kombitsad ajanud juba ka täiskasvanute meilivahetusse. Õigekirjas eksivad sageli süstemaatiliselt ka haritud ja intelligentsed inimesed.

Ma küsin tänases lehes intervjueeritava inglise feministliku kirjaniku Mary Harringtoni käest, mida tema emakeelest arvab? Tema enda emakeel on inglise keel. Mary sõnas vastuseks nii: „Praegune lingua franca ei ole mitte inglise, vaid ameerika keel, täpsemalt ameerika ärikeel (American Business English) – see on hoopis teine keel. On täiesti võimalik, et globaalseks suhtluskeeleks kujunenud ameerika keel hakkab mingis mõttes meenutama rahvakeelset ladina keelt keskajal, kus lõpuks kujunes kohalikust ladina keelest mitu erinevat murret, mis omakorda arenesid eraldi keelteks.“

Suurde globaliseerumisse Mary ei usu. Ülemaailmse ühtse maailmakeele kujunemisse ei usu ka mina. Viimast sedalaadi ametlikku katsetust mäletan ma 80-ndate aastate algusest, kui Eestimaale toodi esperanto keel. See levis siin päris kiiresti. Keel on kultuuri lahutamatu osa – algupärane, rikas ja kaunis just oma juurte juures. Väikeste rahvaste keeled on unikaalsed, neid on vaja hoida ja kaitsta. Eesti keele nüansirohkust saame ise hoida kui peame lugu reeglitest ja õigekirjast. See hoiab meid elus ja paneb rõõmu ning uhkust tundma loodetavasti ka meie lapsed.

Laps kasvab emaüsas kesk kostuvaid emakeelseid helisid. Pärast sündi täieneb sõnavara ja keel saab rikkamaks üha uusi sõnu ja väljendeid õppides. Aegamisi lisanduvad teised võõrkeeled. On lapsi, kes kasvavad üles mitmekeelsetes peredes, kus sageli polegi enam nii selge, milline on emakeel. Aga emakeel on ikka vaid üks ja ainus, see on ema keel. Emakeelsete tekstide lugemine paneb meid nende sisust sügavamalt aru saama, võimestab vägevamalt väljendama. Kui me jätame õppeprotsessis tekstid võõrkeelseteks, muudab see tähendusloome pealiskaudseks. Me ei pruugi mõista võõras keeles öeldut kui me ei mõtesta seda läbi oma emakeelse sõnavara. Parimal juhul mõistab küll õpetaja, mida ta räägib, aga õpilase arusaamine jääb justkui vaid õpetaja mõtteviisi tuletiseks. Ilma oma emakeelde ümber tõlgendamiseta jääb asja tegelik tuum kätte saamata. Nii väändub arusaamine, moonduvad ideed, kaovad ühendused algupäraga ja keel lamendub.

Ma küsin tänases lehes intervjueeritava inglise feministliku kirjaniku Mary Harringtoni käest, mida tema emakeelest arvab? Tema enda emakeel on inglise keel. Mary sõnas vastuseks nii: „Praegune lingua franca ei ole mitte inglise, vaid ameerika keel, täpsemalt ameerika ärikeel (American Business English) – see on hoopis teine keel. On täiesti võimalik, et globaalseks suhtluskeeleks kujunenud ameerika keel hakkab mingis mõttes meenutama rahvakeelset ladina keelt keskajal, kus lõpuks kujunes kohalikust ladina keelest mitu erinevat murret, mis omakorda arenesid eraldi keelteks.“

Keel on viis maailma näha. Oma väikest kaunist keelt korrektsena hoida nii kõnes kui kirjas on oluline. Mina võtan selleks aeg-ajalt riiulist lugemiseks Betti Alveri, Viivi Luige, Ernst Enno või mõne teise rikka eesti keelega autori teose. Tean, et iga piisk loeb. Loeb ses igapäeva kiirustavas maailmas ja minu parim teguviis saab olla püüd end väljendada väiksemaski kirjatükis grammatiliselt õigesti ja kõnes eestikeelseid lauseid moodustades.