Feminism kui liikumine pole varem mind paelunud. Eelkõige seetõttu, et mul puudus teadmine selle ajaloolisest taustast, ma ei ole isiklikult soolist diskrimineerimist tajunud ning kõikvõimalikud kõvahäälsed aktivistid on mind instinktiivselt pigem eemale tõuganud. Kuniks ühel päeval pakkus Hardo, et ma võiksin kuulata Mary Harringtoni vestlust Paul Kingsnorthiga „Sõda reaalsuse vastu“. Pean ütlema, et see puudutas mind kohe, eriti minutid, kus Mary kirjeldab, kuidas tema suhtumine feminismi muutus, kui temast sai ema. Kolme lapse emana sain ma nüüd võtme teemaga suhestumiseks. Ostsin Amazonist Harringtoni 2023. aastal ilmunud raamatu „Feminism Against Progress“. Me alustasimegi oma vestlust Mary Harringtoniga just sellest teosest.
Kaie: Mis teid pidi sina feminismi juurde oled sattunud?
Ma hakkasin meeste, naiste ning poliitika vastu esimest korda tõsisemalt huvi tundma umbes 12-aastaselt. Mul on kaks venda. Meil oli üsna traditsiooniline perekond, vähemalt 20. sajandi mõttes – ema oli kodune ja isa käis tööl. Hakkasin märkama, et iga kord, kui meil oli perega õhtusöök, tegi ema süüa ja kattis laua. Kõik sõid, pärast sööki tõusis isa lauast ning jättis ema üksi kõike koristama. Mõne aja pärast hakkasid mu vennad isa jäljendama. Mäletan, et see tekitas minus segadust, see oli esimene kord, kui ma ei teadnud, kuidas reageerida. Minus tekkis lojaalsuse konflikt – küsimus, kus ma ise selles olukorras asetsen. Ühest küljest oli mu isa mind alati kohelnud nii, et ma ei tundnud end vendadest kuidagi vähem väärtuslikumana. Isa kohtles meid kõiki võrdselt – lugupidavalt, austavalt ja tunnustavalt. Kui ma aga lauast tõusin ja koos vendadega lahkusin, et oma võrdsust kinnitada, jätsin ema üksi nõusid pesema. See tundus tema suhtes ebaõiglane. Kui ma ei lahkunud ja jäin teda aitama, aktsepteerisin põhimõtteliselt seda, et kuulun teisejärgulisse klassi – nende hulka, kelle tööks oli „päris inimeste“ järel koristada. Ma ei osanud selle dilemmaga midagi peale hakata. Mingis mõttes on kogu industrialiseerimisjärgne feminism just selles väikeses juhtumis esindatud. Kogu mu edasine tegevus on olnud kantud püüdest sellest küsimusest aru saada ja sellele selgitust leida. Esimene feministlik autor, kelle loominguga ma kokku puutusin, oli prantsuse eksistentsialistlik filosoof Simone de Beauvoir. Leidsin tema 1949. aastal ilmunud raamatu „Teine sugupool“, mis sattus mulle pihku ühelt kasutatud raamatute letilt. See eksemplar on mul siiani alles, mäletan isegi selle lõhna. Sealt sai alguse mu üsnagi ambivalentne mõtlemine selle üle, mida tähendab olla naine maailmas, mis konstrueerib meid teisejärgulisteks või omamoodi kõrvalisteks tugiinimesteks. Mõnikord mõtlesin sellele suure viha ja kibestumusega. Ma läbisin alates de Beauvoirist justkui feministlike lainete kogu spektri. Kui ma ülikooli lõpetasin – umbes kümme aastat pärast seda esialgset dilemmat, olin ma täielikult omaks võtnud queer-teooria ja pidasin väga lugu feministlikust filosoofist Judith Butlerist. Olin kiirendatud tempos läbi töötanud terve sajandi feministlikku mõttelaadi.