Hardo Pajula: keel on ainus kodumaa

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

„Euroopas on paikkondi, mis valmistavad ajaloo- ja geograafiaõpetajatele peavalu.“

Czesław Miłocz

„Pagulase saatus on selline langus, mida ma ei sooviks kellelegi, kui ta pole just terve nagu härg, alligaatori elujõu ja jõehobu närvidega,“ kirjutab poola poeet Czesław Miłocz, kes Nobeli komitee sõnul „kõneleb kompromissitu selgepilgulisusega inimese haavatavast olukorrast tõsiste konfliktidega maailmas“.

Mulle seondubki teemaga „emakeel“ eelkõige Czesław Miłoczi kaunis maksiim „Keel on ainus kodumaa“ ning autoreis, mille me tegime 2015. aasta suvel koos Kaiega Miłoczi sünnikülla Šeteniaisse Kėdainiai maakonnas, umbes 70 kilomeetrit Kaunasest põhjas. Kuivõrd sellest sõidust saab kohe kümme aastat, on mälestused hakanud tuhmuma, aga midagi on siiski meeles. Mäletan hästi, et esimene foto sai tehtud sellesama Kėdainiai maakonna piirisildist, sest Miłocz ise pidas selle maakonna aukodaniku tiitlit Nobeli kirjandusauhinnast väärtuslikumaks. „Nii vähetõenäoline oli selle saamine. Mõisniku poeg, kes räägib poola keelt, poola luuletaja… Kuidas oleksin võinud aimata, et leian end kohalikust teenekate registrist?“