Hardo Pajula: keel on ainus kodumaa

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

• Pagulasel peab olema härja tervis, alligaatori elujõud ja jõehobu närvid.

„Euroopas on paikkondi, mis valmistavad ajaloo- ja geograafiaõpetajatele peavalu.“

Czesław Miłocz

„Pagulase saatus on selline langus, mida ma ei sooviks kellelegi, kui ta pole just terve nagu härg, alligaatori elujõu ja jõehobu närvidega,“ kirjutab poola poeet Czesław Miłocz, kes Nobeli komitee sõnul „kõneleb kompromissitu selgepilgulisusega inimese haavatavast olukorrast tõsiste konfliktidega maailmas“.

Mulle seondubki teemaga „emakeel“ eelkõige Czesław Miłoczi kaunis maksiim „Keel on ainus kodumaa“ ning autoreis, mille me tegime 2015. aasta suvel koos Kaiega Miłoczi sünnikülla Šeteniaisse Kėdainiai maakonnas, umbes 70 kilomeetrit Kaunasest põhjas. Kuivõrd sellest sõidust saab kohe kümme aastat, on mälestused hakanud tuhmuma, aga midagi on siiski meeles. Mäletan hästi, et esimene foto sai tehtud sellesama Kėdainiai maakonna piirisildist, sest Miłocz ise pidas selle maakonna aukodaniku tiitlit Nobeli kirjandusauhinnast väärtuslikumaks. „Nii vähetõenäoline oli selle saamine. Mõisniku poeg, kes räägib poola keelt, poola luuletaja… Kuidas oleksin võinud aimata, et leian end kohalikust teenekate registrist?“

Miłosz oli meie terminoloogias baltipoolakas, sest poola soost aadlisuguvõsad mängisid täna „Leedu“ nime all tuntud territooriumil sama rolli, mida sakslased mõnedsajad kilomeetrid põhja pool. Põhja-Euroopa tasandiku serval, meie maailmajao geograafilise keskpunkti ümber laiuvate metsa- ja soomassiividega territooriumil on kokku põrkunud mitmed kultuurid. Kui katoliikluse ja õigeusu vahel laveeriv paganlik suurvürst Gediminas 14. sajandi alguses pealinna Vilniusse tõi, moodustasid tema riigi enamuse ortodokssed idaslaavlased ning selle seaduseraamatud olid kirjutatud vanavalgevene keeles. Ühe viimase Euroopa alana 1387. aastal Kristuse kiriku rüppe maandunud suurvürstiriik tegi panuse katoliiklusele ja sattus nõnda Poola mõju alla. Vilniuse ja selle ümbruskonna poolastamine kestis kuni Rzeczpospolita jagamiseni tollaste Euroopa suurvõimude vahel ja asendus seejärel kiiresti usina venestamisega.

Mulle seondubki teemaga „emakeel“ eelkõige Czesław Miłoczi kaunis maksiim „Keel on ainus kodumaa“ ning autoreis, mille me tegime 2015. aasta suvel koos Kaiega Miłoczi sünnikülla Šeteniaisse Kėdainiai maakonnas, umbes 70 kilomeetrit Kaunasest põhjas. Kuivõrd sellest sõidust saab kohe kümme aastat, on mälestused hakanud tuhmuma, aga midagi on siiski meeles. Mäletan hästi, et esimene foto sai tehtud sellesama Kėdainiai maakonna piirisildist, sest Miłocz ise pidas selle maakonna aukodaniku tiitlit Nobeli kirjandusauhinnast väärtuslikumaks.

Tulevane poeet nägi ilmavalgust kolm aastat enne Esimest maailmasõda Vene impeeriumi Kovno kubermangu koosseisu kuulunud Šeteniai mõisas, mida ümbritsesid leedu külad. Me ööbisime endisesse Miłoszite mõisa rajatud loomemajas. Öömaja maksis midagi kaheksa euro tuuris, aga selle õiguse omandamiseks tuli alla kirjutada umbes kaheksateistkümnest lehest koosnevale leedukeelsele lepingule. Päikesepaistelisel hommikul käisime ujumas käänulises savise kaldaga Nevėžise jões. Sellest on jäänud väga helge mälestus. Tõnäoliselt oli just selles käänulises jões säilinud midagi luuletaja lapsepõlvest, sest pärast Teist maailmasõda oli mõisa ümbritsenud maastik tundmatuseni muutunud. „Šeteniai, Gineitai ja Peiksva elanikud küüditati Siberi taigasse kui kulakud, samuti kahtlustati neid metsavendade aitamises. Nende majad tehti maatasa, viljapuuaiad raiuti maha ja künti ümber. Järele jäid ainult lagedad põllud, mida rahvasuus kutsuti „Kasahstaniks“,“ kirjutab Miłosz. Mulle on jäänud sellest ümbruskonnast meelde otsatud laiuvad viljapõllud – seesama Kasahstan.

„Ma olen Poola, mitte Leedu poeet,“ kinnitas Miłosz neile, kes tema päritolu vastu huvi juhtusid tundma, kuid tavatses lisada, et Leedu maastikud ja maavaimud ei ole teda kunagi hüljanud. „Mida kaugemale ma sattusin (California on vist päris kaugel), seda enam otsisin sidet endise minaga, sellega, kes oli pärit Šeteniaist ja Vilniusest,“ kirjeldab ta oma juurte sitkust. Maise teekonna lõpul palkas poeet endale leedu keele õpetaja – „taevas kõneldakse vististi leedu keelt,“ põhjendas üheksakümnendat sünnipäeva tähistanud Miłosz oma otsust. Ent juba nooruses defineeris ta piire teistmoodi, kui tema natsionalistlikult meelestatud rahvuskaaslased. „Ma olin ideaalse maa kodanik, maa, mis eksisteeris rohkem ajas kui ruumis. Selle maa loojaks olid vanad piiblitõlked, kirikulaulud, Kochanowski, Mickiewicz, nüüdisluule. Ei ole päris selge, kuidas suhtub see maa olemasolevasse riiki. Kogu see piinarikas poolakaks olemise kompleks ja masendavate loomujoontega massi karikatuurselt grimassitavate lõustade väljakannatamine, sest need on ju omad. Sellele kompleksile vastandasin ma oma keele kangelased,“ iseloomustab ta hoiakut, mida resümeerib eespool viidatud juhtlause „Keel on ainus kodumaa“.

Mind haaras üleni endasse „Miłoszi ABC“, millele sattusin tõenäoliselt üsna kohe pärast seda, kui see 2011. aastal Hendrik Lindepuu tõlkes eesti keeles oli ilmunud. „Töö selle kallal sündis sügavast vajadusest, mida ma vananedes tundsin järjest tugevamini: vajadusest sukelduda sellesse inimtihnikusse, mida me nimetame oma kaasajaks või siis lihtsalt meie tsivilisatsiooniks,“ kirjutab Miłosz raamatu eessõnas. „Vanaduspõlv muutus majaks, mille uksed on lahti inimeste häältele, keda kunagi tundsin, kas kuuldu või loetu järgi. Kogu see traagiliste ja koomiliste saatuste sasipundar, need värvid ja kujud, eri keelte ja häälte kõlad.“

mitte ilmaasjata ei kasuta me sõna „emakeel“... Keel on minu ema, nii otseses kui ülekantud tähenduses. See on päris kindlasti minu kodu, mida ma oma maailmarännakutel kaasas kandsin... Ma olin oma keeles kindel, arvatavasti seetõttu, et kirjutasin vaid selles keeles, nii luuletusi kui proosat, sest ainult emakeele rütmid kõlasid mu kõrvus, ilma selleta poleks mul mingit lootust, et see, mida ma teen, oleks hästi tehtud...

1997. aastal Krakowis trükivalgust näinud „Miłoszi ABC“ on väga iseäralik autobiograafia. Harjumuspärase struktuuri – lapsepõlv, poisiiga, noorus jne – asemel leiame eest pinutäie tähestikulises järjekorras esitatud esmapilgul juhuslikke märksõnu. Ühtedes tutvustatakse meile unustuse hõlma vajunud kodukandimehi, teised on pühendatud lääne ja ida kultuuri suurkujudele, kolmandad eksootilistele kohtadele või usulahkudele, neljandates tulevad seevastu jutuks sellised rohkem või vähem abstraktsed kontseptid nagu „aeg“, „alkeemia“, „alkohol“, „armastus, esimene“, jne. „Lõppkokkuvõttes ma ei kahetse, et loopisin nimesid justkui möödaminnes ja et tegin põgususest vooruse,“ kirjutab autor.

Käesoleva lehenumbri kontekstis tundub paslik lõpetada oma tagasivaade kümne aasta tagusele huvireisile nopetega „Miloszi ABC“ artiklist „poola keel“: „Ei ole võimalik ratsionaalselt põhjendada armastust keele vastu, nii nagu pole võimalik ratsionaalselt põhjendada armastust oma ema vastu. See on arvatavasti üks ja sama, sest mitte ilmaasjata ei kasuta me sõna „emakeel“... Keel on minu ema, nii otseses kui ülekantud tähenduses. See on päris kindlasti minu kodu, mida ma oma maailmarännakutel kaasas kandsin... Ma olin oma keeles kindel, arvatavasti seetõttu, et kirjutasin vaid selles keeles, nii luuletusi kui proosat, sest ainult emakeele rütmid kõlasid mu kõrvus, ilma selleta poleks mul mingit lootust, et see, mida ma teen, oleks hästi tehtud... Euroopa riikide ajalugu on täis häda ja viletsust ning mul pole mingit kavatsust jubedusi oksjonile panna. Siiski on olemas üks komplitseeritud tasand, kus on raske üldse millestki aru saada, ning see puudutab kunagise Rzeczpospolita alasid ning seal elavaid rahvaid. Selle kinnituseks piisab viitamisest poolakate ja juutide või siis poolakate ja ukrainlaste vastastikustele süüdistustele.“