Ene Ergma: emakeele jäävuse seadus

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Oh emakeel, oh igatsetud kõla,

kui magus sa, kui võõrsil kuulen sind,

see helin nagu tiivul tõstab mind...

Anna Haava

Astrofüüsikuna on minu humanitaarsed teadmised kaunis lünklikud. Loomulikult olen kogu elu armastanud kirjandust, lugema hakkasin umbes kolmeaastasena. Algul olid need sammud pagana vaevalised, kuna ma kuidagi ei osanud lugeda „silmadega”, ainult häälega. See aga kaotas lugemise intiimsuse, vähemalt minu jaoks...

Küllalt suure osa oma elust, pea veerand sajandit, elasin, õppisin ja töötasin Moskvas. Venemaal elades hakkasin tõeliselt hindama ja tundma uhkust oma kauni emakeele üle. Just Venemaal hakkasin mõistma ka keele kui kommunikatsioonivahendi rolli. Vaatamata pikale Moskvas elatud ajale ei õppinudki ma kahjuks vene keelt ilma aktsendita rääkima. Üks põhjus võis olla see, et koolis ma lihtsalt ignoreerisin vene keele õpet ja kahjuks ei viitsinud teha endale selgeks ka vene keele grammatikat. Nagu öeldakse, omad vitsad leiavad su ikka üles.