Avo Kaasik: #48 Laul kadunud kodust

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Küllalt keeruline on see oleva ja olemise lugu. Olev on kõik eksisteeriv, mille tähendust otsisid juba Platon ja Aristoteles. Olemine on üldine mõiste, Heideggeri järgi ka teadlik kogemus, mis osaks antud vaid inimestele. Heideggeri oleva olemine ei „ole“ ise olev, olemise kohta ei saa öelda, et ta „on“, seda saab öelda vaid oleva kohta. Heidegger otsib oleva olemise allikat. Olemisest saab rääkida vaid olemisest lähtuvalt, mitte oleva põhjal. Olemise juurde jõuame aga oleva läbi, mis esmapilgul nagu ei vajaks Jumala abi. Inimene aga vajab tõeliseks olemiseks ja silmapiiri taha jääva kogemiseks ja lahtimõtestamiseks midagi meist suuremat ja kõrgemat – Jumalat.

Oleva ja olemise olemasolu üle mõtlemine paneb pingutama, see eeldab mõistete defineerimist ja filosoofia tundmist. Lihtsam on kindlasti Strindbergi näidendeid lugeda. Autor ei ole ei Heideggeri ega Strindbergi ekspert, pigem vaatleja.

Filosoofid otsivad vastuseid igavikulistele küsimustele, millele vastuste leidmine on kaunis raske, nende lugejatele edasiandmine aga veelgi raskem ülesanne. Mulle tundub, et filosoofid soovivad defineerida ja mõista kõikvõimalikke maailma asju. Mis võiks olla nende motivatsioon? Tõejanu, huvi vaadata horisondi taha, kuulsusejanu, teadmistejanu, rahulolu, ehk mõni asi veel. Kas ka hingerahu?