Ahto Abner: veealune maailm

Foto: Andre Taal, fotograaf Sadu-Triste Juurikas

Peale pooleteisetunniseid vanniskäike oli mu nahk sõrmeotstes ja jalataldadel lahedalt krimpsus, tundetu ja tömp. Eriti pikaks läksid vanniskäigud peale seda, kui isa mulle sukeldumismaski ostis, mis võimaldas vee all olles mitte ainult kuulda, vaid ka näha. Pisikesed hapnikumullid, mis malmvanni seintel punnitasid, lendlesid taeva poole, kui neid näpuga puudutasin, vannipunni kett, mis mõjus hiiglasliku laevaankru ketina.

Lastekodu tänava kolmetoalise korteri vannitoas oli sinakasroheline malmvann, mille värv peitis edukalt roostevee laigud vanni põhjas. Vanniseinad olid siledad, aga põhi, mis tagumiku ja sabakondi pika vanniskäigu ajal hellaks lihvis, oli kahtlase keemilise reaktsiooni tõttu karedaks, õrnemat sorti liivapaberiks muutunud.

Panin vee jooksma ning istusin tühja vanni. Kriipiv krrõõkk ja grrrrrrrr, kui vedasin punni kettipidi üle vanniserva ning surusin selle kulunud metalläärega auku vanni põhjas. Mulks. Heitsin pikali ja hakkasin ootama. Soe vesi mu seljanõgu puudutamas, mu külgedele vormumas, kallistades mu kananahas käsivarsi, tõusis ühtlase järjepidevusega järjest kõrgemale. Lakkamatu ja valjenev sahin summutas väljastpoolt vannituba kostuvad helid: nääklemised, muusika, sammud, aga peamiselt argipäeva. Kui vesi kõrvadest üle jõudis ja ninaots välja jäi, jõudis kätte mu lemmikhetk. Hämara vannitoa veealuses maailmas oli kuulda müstilist koske, vana laeva ankruketti, mida aeglaselt mööda kiviplatood tiriti või madalsageduslikke tuikamisi, kui sõrmenukkide ja põlvedega malmvanni seintele koputati. Kraanist laskuva veejoa intensiivne, ent rahustav pahin või hilisem äravoolu lakkamatu, endaga kaasatõmbav kohin – ja kummaline laps, kes uudishimulikult, tundlikult ja turvaliselt elu kogeb.