/nginx/o/2025/03/20/16725369t1h5897.jpg)
Peale pooleteisetunniseid vanniskäike oli mu nahk sõrmeotstes ja jalataldadel lahedalt krimpsus, tundetu ja tömp. Eriti pikaks läksid vanniskäigud peale seda, kui isa mulle sukeldumismaski ostis, mis võimaldas vee all olles mitte ainult kuulda, vaid ka näha. Pisikesed hapnikumullid, mis malmvanni seintel punnitasid, lendlesid taeva poole, kui neid näpuga puudutasin, vannipunni kett, mis mõjus hiiglasliku laevaankru ketina.
Lastekodu tänava kolmetoalise korteri vannitoas oli sinakasroheline malmvann, mille värv peitis edukalt roostevee laigud vanni põhjas. Vanniseinad olid siledad, aga põhi, mis tagumiku ja sabakondi pika vanniskäigu ajal hellaks lihvis, oli kahtlase keemilise reaktsiooni tõttu karedaks, õrnemat sorti liivapaberiks muutunud.