Merili Metsvahi: endisaeg eesti keeles endiselt esindatud

Foto: Andre Taal, fotograaf Iris Kivisalu

Oleme õnnega koos, et meil on selline suurepärane emakeel. Ja me oleme selle emapiimaga kaasa saanud, ilma et oleksime pidanud selle õppimiseks vaeva nägema. Eesti keel on säilitanud oma põnevad erijooned just tänu sellele, et me pole olnud koloniseerijad, vaid pigem koloniseeritud. Nõnda pole meie keelt soovinud ära õppida suured rahvaste hordid ning seni pole keegi saanud meie keelt ära nudida ega lihtsustada, vaid see on oma uhke vägevuse alles hoidnud.

Räägin järgnevalt mõnest mulle meie keeles muljet avaldavast tunnusjoonest. Esiteks – algriim. See ei surnud välja koos regilaulude käibelt kadumisega, vaid on jätkuvalt kasutusel näiteks pealkirjades, reklaamides ja nimedes. Toon välja mõned minu tutvusringkonda kuulutavate inimeste nimed: Reeli Reinaus, Valdo Valper, Jaanika Jaanits, Liina Lindström, Tambet Tampuu. Seda rida võiks jätkata, sest lapsevanemaid, kellele näis lapsele eesnime pannes hea mõte kasutada algriimi, on veel ja veel.

Teist tunnusjoont, mille välja toon, seob esimesega tugev esindatus regilauludes ja see on veel üks põhjus, miks regilaulude tõlkimine teistesse keeltesse on suur peavalu. See joon kajastab vanapärasemat mõtteviisi tänapäevakeeles ja kohtume me sellega väljendites õde-venda, suud-silmad, noad-kahvlid. Neis mõistetes kasutatakse kahte konkreetset mõistet abstraktse tähenduse väljendamiseks. Samalaadne sõnakasutus on väga iseloomulik meie regilauludele. Kuna kirjutan seda teksti vastlapäeval, selgitan oma mõtet ühe 1894. aastal Kursist üles kirjutatud vastlalaulu näite abil.