Katrin Kõuts: emakeel & isakeel

Foto: Andre Taal, fotograaf Kairi Joasaar

Öö oli muretu. Katuseaken pysis lahti ja isegi ööga langenud lumi ei olnud piisavalt raske, et seda vaikselt kinni nihutada. Sisse ei sadanud ka. Elukaaslane pole veel äratuskella helisedes öötöölt koju jõudnud. Kell heliseb kell 7:06. Voodi jääb sassi. Kolmkümmend sekundit on aega, et köhida röga kurgust kh, kh, kh, viis minutit on aega vannitoas nägu & hambaid pesta & sassis soeng teha. Viis minutit on aega, et soojalt, aga huvitavalt end riidesse panna. Vana käest-kätte saadud kiirmoe spordirinnahoidja, mis surub rinnad võimalikult vägivaldselt vastu keha, sooja pesu pyksid, sest sukapykstes on augud ja ebamugavus, lehvivad pyksid, seelik või kleit, suur särk ja pusa, millelt ei tule juba suvest peale värviplekid maha.

Kümme minutit, et nägu mukkida. Täna vahin toidu kõrvale televiisori tagust seina. Kolm minutit, et õueriided selga panna. Kaks minutit, et jõuda bussile. Kolm minutit, et oodata bussi, sest ootamine on kohustuslik enne bussile astumist. Astun lasteaeda alati natuke varem, kui peab, sest mul käivad kolmel päeval nädalas saapad natuke raskemini lahti.

Muideks... ma tean, et ma ei tea midagi. Ma ei arva mitte millestki mitte midagi suurt, olulist ega tähtsat ka pealekauba. Ma arvan ainult neid asju, mis lähevad Sinuga kokku ja mis hoiavad meid yhises meeldivas nõusolekus. Ma ei tahaks Sinuga eales vaielda. Eriti asjade yle, millest ma niikuinii tegelikult midagi ei arva. Kui Sina ei hakka lasteaialapse kombel nutma, siis hakkan mina. Kirjutan artikli, kus ma mitte midagi tegelikult ei arva ja kus kõik on lihtsalt yks tähelepanek mu hingest. Täna ma ei arva, et keegi peab alati midagi arvama. Olen avatud kõikidele arvamuse jalakäijatele, mulle meeldib tunda nende ekslemist, eksimist ja vaidlemist ihaldavaid jalgu oma ihul... ja tegelikult ma kuulan neid ainult nende keele pärast – nende kaunis keerutav keel, keeruline keel keerutab juukseid ymber keeleotsa...