Piret Bristol: räägin seda – ei tea mida

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

1993. aasta suvel istusin Eerika kirjutusmasina taga ja kirjutasin iga päev lehekülje või paar, mille kohta Henn-Kaarel Hellat, tollal Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees, ütles: „Kirjanik peab oskama kõike väljendada. Et kirjutada lehekülg, tuleb läbi lugeda tuhat.” Mina, kes ma ülikoolis algaja filoloogina Aino Valmeti loengus lausa esimesse pinki ronisin, et mitte magama jääda, tukkusin sellegipoolest, kui pikakasvulise Valmeti rohelises kummikindas käsi tahvlile sõnatuletusmehhanisme ladus.

Minu konspekti kirjutav käsi ei maganud, vaid kui ärkasin, nägin kaustikus ridadest mittehoolivat kardiogrammi, ilmset tunnistajat, et viibisin loengus. Konspekt ise oli loetamatu. Mul polnud vaja teada ja ma ei teadnudki midagi eesti keele grammatikast, sest mul oli fotograafiline mälu, olin visuaalne inimene, kes oli meelde jätnud iga loetud sõna kirjapildi. Selleks ajaks oli neid palju, olin lugenud tuhandeid raamatuid.

Miljonid leheküljed andsid tehnilised oskused. Ainult nende abil minust kirjanikku ei saanud.

Maailmakirjeldused ei erine ainult põlvkonniti. Tänapäeval ei kosta mu sõnade mõju kuigi palju kaugemale neist, kellega end ümbritsen ja kellele end mõistetavaks teen. Väljaspool ühist ruumi toimivad juba džungli seadused.