/nginx/o/2025/03/19/16722852t1h429c.jpg)
Emakeel on kodukeel. Kõneleme kodus, aina salvestame üle, aga võtame ka õue kaasa ja laseme sel elada ja areneda. Eks mujalt korjame ka. Ikka on kena, kui kasvav inimene saab erisugust sisendit. Nagu öeldakse, lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Et näeks igasuguseid veidrikke ja normdikke. Nii võib keel käia kodust suure tiiru eemal. Jooksmas ja mängimas. Pika päeva õhtuks jõuan ikka tagasi koju. Sest on vaja süüa ja tunnet, et olen hoitud. Jajah, need lapsepõlve muretud mängud.
Mõne ajab küll silmi rullima, aga kui võtad harjumuspäraselt ingliskeelse väljendi ja kasutad seda eesti keeles, siis see on keelemäng. Ja me ei kuula onusid ja tädisid, kes ütlevad et nüüd on eesti keelega duumd. Me võtame maailma oma meeltesse, loome selle seal uuesti ja lõbutseme sellega. Lapse jaoks on peaaegu et kõik mäng või vähemalt potentsiaalne mäng. Mäng on lapse töö. Lapsed on esimesed eluvormid, mis maailma varemetele mängima tulevad. Mäng on tunnetusvahend. See tekitab tunde, nagu miski oleks päriselt, mis tegelikult praegu on mängult. Nagu see autentne tunne, et meil on diivani taga päriselt koobas ja me oleme loomad.