Signe ja Tanel Mällo: keele mängud ja ruumid

Foto: Andre Taal, fotograaf Ruudu Rahumaru

Emakeel on kodukeel. Kõneleme kodus, aina salvestame üle, aga võtame ka õue kaasa ja laseme sel elada ja areneda. Eks mujalt korjame ka. Ikka on kena, kui kasvav inimene saab erisugust sisendit. Nagu öeldakse, lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Et näeks igasuguseid veidrikke ja normdikke. Nii võib keel käia kodust suure tiiru eemal. Jooksmas ja mängimas. Pika päeva õhtuks jõuan ikka tagasi koju. Sest on vaja süüa ja tunnet, et olen hoitud. Jajah, need lapsepõlve muretud mängud.

Mõne ajab küll silmi rullima, aga kui võtad harjumuspäraselt ingliskeelse väljendi ja kasutad seda eesti keeles, siis see on keelemäng. Ja me ei kuula onusid ja tädisid, kes ütlevad et nüüd on eesti keelega duumd. Me võtame maailma oma meeltesse, loome selle seal uuesti ja lõbutseme sellega. Lapse jaoks on peaaegu et kõik mäng või vähemalt potentsiaalne mäng. Mäng on lapse töö. Lapsed on esimesed eluvormid, mis maailma varemetele mängima tulevad. Mäng on tunnetusvahend. See tekitab tunde, nagu miski oleks päriselt, mis tegelikult praegu on mängult. Nagu see autentne tunne, et meil on diivani taga päriselt koobas ja me oleme loomad.

Mõnikord mängib maailm ise minuga ja paneb mu mingisse teise keeleruumi. Seal lülitub sisse tolles keeles mõtlemine ja see teeb mu täitsa teistsuguseks inimeseks sisetundelt. Mingis mõttes tundub seegi ju mängult, ehkki tegelikult on päriselt. Mu eesti keel on kõikjal kehas, aga inglise keeles olen peas – sinna see sisenedes lihtsalt läks ja pesitseb seal nüüd intellektuaalselt! Ingliskeelsed luuletused tunduvad tundetud. Prantsuskeelses ruumis põhimõtteliselt tardun lõpmatult kokkupressitud täpiks, mis lahustub sõnade puudumisest tajutud võimetuses seda hõlmava maailmaga suhestuda. Et seejärel – täpist lihtlause konstrueerinuna – kogeda midagi sellist, mida alguses jumal pidi tundma, kui esimene sõna valguse lõi.