Hardo Pajula: kübemest sõlmeks

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Tähenduse teejuhtide esimese numbri kaanel oli Poola ärkamisaegse kunstniku Jan Matejko maal „Astronoom Copernicus ehk kõnelused Jumalaga“. Valik polnud juhuslik. Nagu kirjutab tänase juubelilehe füüsikanurgas Laurits Leedjärv, on Copernicus – poolapärase nimekujuga Kopernik – sümbol, mis esindab põhjalikke muutusi mõtteviisis ja millegi uue algust. Avanumbri teema oli paradigma vahetus. Ei ole suur liialdus öelda, et samale teemale on olnud pühendatud ka kõik järgnevad nelikümmend kaheksa numbrit.

Esimeses numbris usutletud Rebel Wisdomi asutaja ja eestvedaja David Fuller ütles meie intervjuus („Kes meist on siin õigupoolest naiivne?“, 9.20): „Minu arvates laguneb praegu kiiresti koost kogu meie liialdatud ratsionalismil ja reduktsionistlikul materialismil rajanev maailmavaade. See üritab mõista terviku toimimist nii, et lahutab asjad ja nähtused üha väiksemateks osadeks. Kui me asjale niimoodi vaatame, mõistame, et meid ootab ees määratu suur muutus. Me räägime sisuliselt uuest Koperniku mõõtmetega revolutsioonist filosoofias ja ma ei ole kindel, kas see saab juhtuda ilma kataklüsmiliste sündmusteta poliitilises elus.“

Tänase juubelilehe psühholoogiarubriigis ilmuvas artiklis „Ebausu kullastandard“ selgitab Richard Tarnas paradigma nihet väga lihtsa joonise abil. Tarnas kõrvutab kahest sõõrist koosneval diagrammil põlisrahvaste ilmavaadet meie liialdatud ratsionalismil ja reduktsionismil rajaneva maailmakäsitusega. Iidsest järeleproovitud tarkusest lähtuva uue kosmoloogia vundamendiks on Tarnase sõnul arusaam, et kogu universum moodustab täielikult ja järjekindlalt läbipõimunud organismi, mille iga kiht nii üleval kui all, väljas ja sees on tähenduslik ja tähendusvõimeline. „Kui nii, siis peame sellesse suhtuma kui holistilissse tervikusse, mitte kui kellavärki, kus valitseb mehaaniline põhjuslikkus,“ kirjutab ta oma tänases leheloos. „Mulle tundub, et uus paradigma hakkab rajanema põlisrahvaste maailmavaatel, mida on uute teadustulemuste valgusel kaasajastatud,“ sekundeerib Tarnasele lehe 35. numbris intervjueeritud USA psühholoog Dean Radin („Kuhtunud kujutlusvõime“, 10.23).

teadvus ulatub inimese kolbast kaugele väljapoole. Me oleme küll autonoomsed tegevus- ja otsustusüksused, ent kuulume orgaaniliselt suuremasse tervikusse. Sellisel tõdemusel võib Tarnase sõnul olla tervendav mõju, sest see aitab meid välja kongist, kuhu me oleme ennast ise sulgenud. „Inimene ei ole enam ääretus tähendusetus universumist tähendust otsiv atomistlik tolmukübe, vaid sõlmeke kogu kõiksust hõlmavas sündmustekangas,“ ütles ta siis. Selles pole iseenesest midagi uut, sest kõik enne 17. sajandit elanud inimesed on asja näinud just niimoodi.

Richard Tarnas, keda David Fuller nimetas oma usutluses meie aja üheks tähtsamaks mõtlejaks, on briti bioloogi Rupert Sheldrake’i ja šveitsi antropoloogi Jeremy Narby kõrval kolmas paradigmanihutaja, keda me oleme oma seitungis intervjueerinud kaks korda („Kõik hingab koos“; TT#9, 5.21 ja „Teine teljeajastu“; TT#42, 5.24). Seni oleme teda nimetanud püüdlikult küll kultuuriloolaseks, küll „Õhtumaa vaimu passiooni“ (1991) ning „Kosmose ja psüühe“ (2006) autoriks. Juubelinumbris esitame teda pikemalt keerutamata astroloogina. Vähe sellest, siinsamas usutletud James Hillmani biograafi Dick Russelli sõnul on tegemist „hiilgava astroloogiga“.

„Astroloogia lähtub täiesti teistsugusest maailmapildist, kus see, mida Jung nimetab kollektiivseks alateadvuseks, on osa anima mundi’st – maailma hingest,“ ütles Tarnas meile möödunud mais. Tarnas kinnitab koos Sheldrake’i, Narby ja suure osa teiste Tähenduse teejuhtides intervjueeritud nüüdisaegsete hereetikutega, et teadvus ulatub inimese kolbast kaugele väljapoole. Me oleme küll autonoomsed tegevus- ja otsustusüksused, ent kuulume orgaaniliselt suuremasse tervikusse. Sellisel tõdemusel võib Tarnase sõnul olla tervendav mõju, sest see aitab meid välja kongist, kuhu me oleme ennast ise sulgenud. „Inimene ei ole enam ääretus tähendusetus universumist tähendust otsiv atomistlik tolmukübe, vaid sõlmeke kogu kõiksust hõlmavas sündmustekangas,“ ütles ta siis. Selles pole iseenesest midagi uut, sest kõik enne 17. sajandit elanud inimesed on asja näinud just niimoodi.

Üks koht, kus praeguse paradigma hukatuslikkus ilmneb eriti selgelt, on psühhiaatria ja vaimne tervis. „Me teame ainult seda, kuidas ravida akuutseid sümptomeid. Nendega suudame väidetavalt väga tõhusate ravimite abil hakkama saada,“ ütles meile David Fuller. Selle kohta vaata Tähenduse teejuhtide 50. numbri intervjuud „Mu mõistatuslik poeg“.