Tõnu Õnnepalu: #47Akvedukti kalle

Foto: Mihkel Lappmaa

Iga põhjalikult ja mitu korda läbi loetud raamat jätab mällu, teadvusesse mingi jälje. Alguses tundub see suur. Kes ei mäletaks mõnd päeva, aega oma elus, kui ta kõndis ringi äsjaloetud raamatust justkui rasedana, valmis sünnitama täiesti teistsugust maailma kui see, mida ta seni tundis.

Öeldakse ju: see raamat muutis mu maailma. Tegelikult muidugi muutsid sa oma maailma ise, hakates seda nägema teistmoodi, kruttides oma teadvuse pisut teisele lainepikkusele ja hakates sestpeale saama maailmast signaale, mida sa enne vastu ei võtnud. Aja möödudes see esialgne kõik-on-teine tunne muidugi tuhmub. Raamat, mis tundus sisaldavat nii palju uut, nii palju vastuseid, läheb lihtsalt meelest ära, aga mitte täiesti. Kui täpsem olla, saab see osaks su enda meelest, absorbeerub, assimileerub, banaliseerub. Sa ei märkagi, kui kuulutad mõnd sealt loetud tõde juba kui enda oma. Nii lihtsalt on. Sa oled seda alati teadnud.