Marju Lauristin: Aristotellik lootuskiir

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Teadusrevolutsioonide struktuur

Meieni jõudis Thomas Kuhni 1962. aastal ilmunud „Teadusrevolutsioonide struktuur“ juba 60-ndate lõpul. See oli tollase ortodoksse marksismi vastumürgina värskendav ja silmiavav raamat. See pani meid paradigmaatiliselt mõtlema. Kuhn kirjutab teaduslikest paradigmadest, aga tema lähenemisviisi haardeulatus on oluliselt laiem. Ma ei liialda, kui ütlen, et minu põlvkond sotsiaalteadlasi on Kuhni peal üles kasvanud.

Kuhn kirjutab, et kord iga paradigma ammendub ja kirjeldab, kuidas see juhtub. Ma võin kinnitada, et viimase viiekümne aasta vältel on sotsiaalteaduste baasmudel põhjalikult muutunud. Mind ajab naerma, kui keegi sotsiaalset konstruktivismi sotsiaalteadustes ainuvalitsevaks peab ja kultuurmarksismi sildiga nuhtleb – see 70-ndatel sündinud paradigma on tänaseks oma uudsuse ammendanud uute lähenemisviisidega asendatud. Küll annavad taolised sildikleepimised aga tunnistust sellest, et paradigma mõiste on muutunud ideoloogiliseks, see ei ole ammu enam pelk teadusteema, vaid ka – ja võib-olla isegi eeskätt – poliitiliste kultuurisõdade küsimus.​