Laurits Leedjärv: Koperniklik pööre ja tagasipööre

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Iidse Poola linna Toruńi raekoja ees seisab monument, millel akadeemilises rüüs õpetlane hoiab vasakus käes taevasfääri mudelit ja paremaga osutab üles taevasse. Kuju alusel on ladinakeelne kiri Nicolaus Copernicus Thorunensis. Terrae motor, solis caelique stator. Sadakond meetrit lääne pool asub maja – Dom Kopernika –, kus sündis mees, kes pani liikuma Maa ning peatas Päikese ja taeva. Ilmselt kõige tuntum renessansiajastu inimene – poolapärase nimega Mikołaj Kopernik (1473–1543) – on saanud sümboliks, mis kätkeb endas põhjalikke muutusi mõtteviisis ja millegi uue algust.

Aastat 1543, mil ilmus Koperniku peateos „De revolutionibus orbium coelestium“ („Taevasfääride pöörlemisest“), loetaksegi vahel kaasaegse teaduse alguseks, seda enam, et samal aastal ilmus ka Andreas Vesaliuse „De humani corporis fabrica“ („Inimkeha ehitusest“), mis pani aluse teadmisele inimese anatoomiast. Igal sündmusel on oma eel- ja järellugu ning tagasivaates näevad paljud asjad välja teisiti, kui nende toimumise ajal. Vaevalt Kopernik ise ennast teadusrevolutsionääriks pidas. Õppinud mehena ta lihtsalt mõtiskles ja arvutas ning leidis, et planeetide näivaid liikumisi on lihtsam seletada, kui eeldada, et Päike püsib paigal ning Maa ja teised planeedid tiirlevad selle ümber. Sellisele järeldusele jõudis ta juba 1510. aastatel ja pani selle kirja käsikirjas „Commentariolus“, mida jagas lähematele sõpradele. Raamatuna avaldamisega Kopernik ei kiirustanud. Oma õpilase Rheticuse pealekäimisel ja korraldamisel ilmus see viimaks Koperniku surma-aastal.

Kopernik ei olnud esimene, kes ütles, et Päike on maailma keskpunkt. Tema tuntuim eelmõtleja oli Aristarchos Samoselt (310–230 eKr), kes omakorda võis saada inspiratsiooni Krotoni Philolauselt. Hiliskeskajast võib mainida Nicolaus Cusanust ja Regiomontanust. Koperniku peateos jäi esialgu üsna märkamatuks. Katoliiklik Rooma ei läinud paanikasse. See, mida me nüüd nimetame revolutsiooniks, viidi lõpule tänu hilisematele geniaalsetele mõtlejatele. Johannes Kepler tegi kindlaks planeetide liikumise seadused ja julges esimesena välja öelda, et planeetide orbiidid ei ole ideaalsed ringjooned, vaid ellipsid. Galileo Galilei pööras taevasse teleskoobi ning see, mida ta nägi, kinnitas veenvalt Koperniku õpetust. Lõpuks tuli Isaac Newton ja seletas, miks planeedid Päikesesse ei kuku – seesama gravitatsioon, mis kukutab õuna maa peale, hoiab ka planeete ümber Päikese tiirlemas. Füüsika oli sündinud. Newtoni peateost „Philosophiae Naturalis Principia Mathematica“ (1687) võib pidada kopernikliku pöörde lõpuks.