Toomas Siitan: muusika koperniklikud pöörded

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Paradoksaalselt ei tõuganud Copernicuse konstrueeritud heliotsentriline universumipilt inimest koos tema asustatud planeediga maailma keskpunktist välja, vaid asetas ta sinna. Aristotelese kujutlus ei näinud Maad mitte üksnes keskmena, vaid ühtlasi madalaimana, sest neljast põhielemendist on ta raskeim. Nii mõisteti geotsentrismi üldjoontes ka keskajal. Johannes Kepler nägi Copernicuse pöördes aga just inimese ülendamist – sõltumatu ja vaba vaatleja privileegi tiirelda koos Maaga taevastes sfäärides.

Muusika oli humanismiajastu kunstide hulgas algul erandlik, sest erinevalt kujutavast kunstist, arhitektuurist ja poeesiast polnud tal võtta hellenistlikke eeskujusid. Seepärast on teda esitletud teiste kunstidega otsekui ajaloolises nihkes: kunstidest abstraktseima ja ülimana olevat muusika inertsijõud ühtlasi suurim ning sellest ka tema suutlikkus tagantjärele kokku võtta teiste kunstide taotlusi. Ükskõik kui meelitav muusikuile, tõene see vaateviis muidugi pole – kunstid eksisteerivad ikka sünkroonis. Renessansi-mõiste sisustamisega on aga muusikaloolased kimbatuses siiani: mille taassünnist me muusika puhul siis ikkagi räägime? Järgnev ei ole targutus muusikalise ajalookirjutuse vallast, sest nagu ikka, sünnivad ajaloolaste küsimused nende endi kaasajast. Kas me vahest elame nüüd pool aastatuhandet hiljem keset sama kaalukat pööret?