Laurits Laur: Kopernikust, Dostojevskist ja lumepallist

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Koperniku otsese ja kaudse mõju üle hakkasin sügavamalt mõtlema „Kuritööd ja karistust“ lugedes. Oluline hetk raamatus on Raskolnikovi tuline vestlus Porfiri Petrovitšiga, kus ta kaitseb oma kunagi kirjutatud artiklit. Seal esitab ta idee, et maailmas on teatud haruldased inimesed – meie ajaloo Napoleonid, Keplerid ja Newtonid –, kes erinevad harilikest inimestest ehk alamliigist. Tema mõtte kohaselt on haruldastel inimestel õigus astuda üle seadustest ja isegi inimeludest, kui see teenib suuremat eesmärki. Newtonil olnuks seega õigus kõrvaldada teelt sadu inimesi, et oma avastusi inimkonnani tuua.

Et oma ideid avaldada, ei raiunud Kopernik Napoleoni kombel mõõgaga päid maha, ta tegi puhta südametunnistusega oma Fromborki observatooriumis teadust. Vaevalt oskas ta ette arvata, et tema ideede edasiarendamise ja Piibliga vastuollu minemise eest võetakse vastutusele Galileo ja vaene Giordano Bruno lõpetab oma elu tuleriidal, sest õpetas Koperniku ideid. Aga kindlasti ei aimanud ta oma teadustöö edasist mõju Keplerile, Descartes’ile ja Newtonile, mis lükkas veerema lumepalli nimega teaduslik revolutsioon.

Raskolnikov jätkab oma aruteluga: „Üldiselt, uue mõttega inimesi, kes põrmugi suudaksid midagi uut öelda, sünnib haruldaselt vähe, isegi veidruseni vähe. Geniaalseid ilmub maailma miljoni kohta üks, suuri geeniusi aga, inimsoo viimistlejaid, võib-olla olla paljude tuhandete miljonite kohta üksainus.”