Hardo Pajula: kapitalismikäost puukallistajaks

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

„„Probleem pole mitte selles, mida me tegema peame või mida me teha saame, vaid selles, kus on avariiväljapääs“ – need Kingsnorthi sõnad on mulle konverentsilt elavalt meelde sööbinud,“ ütleb Tähenduse teejuhtide tegevtoimetaja Kaie Metsla meie tänases intervjuus. Jutt käib inglise kirjaniku Paul Kingsnorthi ettekandest „Huxley ja Masin“, mille ta pidas möödunud aasta mais Tallinnas toimunud rahvusvahelisel konverentsil.

„Ma nimetan seda lugu, milles me elame, Masinaks,“ ütles Kingsnorth oma sõnavõtus. Kirjaniku sõnul on tegemist looga revolutsioonist, mille lõppeesmärk on looduse asendamine tehnoloogiaga ja selle ümberehitamine inimese näo järgi – „me tahame ellu viia oma kõige vanema unistuse: muutuda jumalateks“. Täna seisab see lugu ja sellele ehitatud üleilmne majandussüsteem Kingsnorthi sõnutsi vastamisi permanentse kriisiga, mis võtab vaheldumisi üleilmse pandeemia, relvakonfliktide, looduskatastroofide ja majanduskollapsi vormi. „Millise kriisiga meil aga ka parajasti tegemist ei oleks, vastus on alati ühesugune – Totaalne Süsteem peab edasi kasvama ja süvenema.“ Teisitimõtlejad on ühiskondlikku julgeolekut ohustavad vandenõuteoreetikud, kelle vastu võimukandjad surmani ärahirmutatud masse üritavad ässitada.

Kuigi päeva- ja majandusuudistes jahvatatakse endiselt jaekaubandus-, ehitus- ja vahetusindeksitest, eelarvetuludest, maksulaekumistest, sisetarbimisest, välistasakaalust, stardirahadest, struktuuri- ja investeerimisfondidest, süsinikukvootidest, jätkusuutlikkusest, säilenõtkusest, maakondlikest arenduskeskustest jne; keskpankurid ja rahandusministrid krutivad üht ja teist nupukest, kangutavad kolmandat-neljandat kangikest, tunneb ka kõige ajupestum televaataja oma sabaotsaga, et seekord tavapärane tehnokraatlik hookuspookus meid sellest ummikust välja ei aita. Me seisame vastamisi probleemidega, mis nõuavad sootuks teistsugust sõnavara ja maailmataju.

Kingsnorthi diagnoosi järgi on laias plaanis tegemist materialistliku maailmavaate suure kokkuvarisemisega. „Mu meelest on tegemist spirituaalse kriisiga. Kui ma vaatan viirusele või käimasolevale kultuurisõjale, tundub mulle, et tegelikud probleemid asuvad poliitilisest ja majanduslikust tasandist palju sügavamal. See on ka põhjus, miks me ei leia neile poliitilisi ega majanduslikke lahendusi,“ ütles ta Tähenduse teejuhtide 22. numbrile antud intervjuus („Stsientism ja seks“, 8.22). Teisisõnu: käimas on suur transformatsioon, mille käigus on muutumas terve meie pooletuhande aasta jooksul reformatsioonist, teadusrevolutsioonist ja valgustusajastust välja kasvanud moodsat maailmavaadet vorminud olemis-, tundmis- ja mõtlemisviis.

Kuigi päeva- ja majandusuudistes jahvatatakse endiselt jaekaubandus-, ehitus- ja vahetusindeksitest, eelarvetuludest, maksulaekumistest, sisetarbimisest, välistasakaalust, stardirahadest, struktuuri- ja investeerimisfondidest, süsinikukvootidest, jätkusuutlikkusest, säilenõtkusest, maakondlikest arenduskeskustest jne; keskpankurid ja rahandusministrid krutivad üht ja teist nupukest, kangutavad kolmandat-neljandat kangikest, tunneb ka kõige ajupestum televaataja oma sabaotsaga, et seekord tavapärane tehnokraatlik hookuspookus meid sellest ummikust välja ei aita.

Spirituaalne kogemus kaasab meeled, mille meie mõistus on maha tampinud, selgitab Kaie meie intervjuus oma arusaama selles küsimuses. „Minu maailmataju oli vorminud aastakümned seesama ateistlik-materialistlik paradigma, mille seest kasvasid välja mind ümbritsenud tõekspidamised, väärtused ja seadused. Ühel hetkel hakkas see kõik minu jaoks lagunema, see ei toitnud enam,“ räägib ta oma isiklikust transformatsioonist.

Me oleme Kaiega transformeerunud koos viimased kümme aastat, need sõnad kõlavad minus kaasa ainuüksi sellel põhjusel. Kui ma paigutan ennast mõttes 2013. aasta jaanuarisse ning üritan oma tollaste väärtuste ja tõekspidamiste järgi hinnata tänast mina, saab järeldus olla ainult üks: kodanik on hulluks läinud. Siitpoolt vaadates paistab asi samamoodi. Pelk elusoleku fakt annab tunnistust seletamatust tõmbejõust, mis mind kõigele vaatamata vältimatust hukatusest enda poole kiskus.

Ma võin oma põhjapanevat pööret kirjeldada mitmel viisil, pealkirjas on vaid üks võimalus. Kuidas see ka täpselt ei oleks, mind tänasesse toonud muutusteahela esimene otsustav lüli viib mind 2013. aasta suvel samasuguste probleemide all kannatavate sõprade koosviibimisel kuuldud lausejupini: „Mul läks kolm aastat aega, et aru saada: jumal on olemas, ja see ei ole mina.“