Ma ei ole ennast kunagi pidanud tüübilt ettevõtjaks. Tõenäoliselt on mind kammitsenud alateadlik hirm ebastabiilsuse ees. Mulle sobis paremini see, kui iga kuu kindlal kuupäeval laekus pangakontole raha. Ma teadsin, millega saan arvestada ja millega ei saa. Psühholoogiline kindlus mängis üle riskiisu. Tasapisi kogemuse kasvades tekkisid omad kliendid, hiljem sain ka oma esimese meeskonna, lisaks juhile ka alluvad. Nii ma koos nendega aastakümneid kasvasin.
2019. aasta oli minu jaoks murranguline. Ma hakkasin tööle väikeses mittetulundusühingus. Alguses pigem ühiskondlikult kasuliku töö vormis, entusiastlikult ja töötunde mitte lugedes. Tegin seda, mida oli vaja. Kõrvalepõikena pean ütlema, et olen väga tänulik selle eest, et tol hetkel oli mul olemas koht, kus end kasulikuna tunda. See andis mõningase turvatunde. Ma alustasin hoopis teistsugust elu, pidin ise võimalikku uut majandamise mudelit otsima ja selles hakkama saama.