Kaie Metsla: kõige väärtuslikum loodusvara

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Mina asusin pärast ülikooli lõpetamist tööle töövõtjana. See tähendab, et astusin valmis seatud raami sisse, mulle eraldati oma laud, tool ja arvuti ning sain tuttavaks oma esimeste kolleegidega. Sain tööülesanded, osalesin koosolekutel ja mul oli ülemus.

Ma ei ole ennast kunagi pidanud tüübilt ettevõtjaks. Tõenäoliselt on mind kammitsenud alateadlik hirm ebastabiilsuse ees. Mulle sobis paremini see, kui iga kuu kindlal kuupäeval laekus pangakontole raha. Ma teadsin, millega saan arvestada ja millega ei saa. Psühholoogiline kindlus mängis üle riskiisu. Tasapisi kogemuse kasvades tekkisid omad kliendid, hiljem sain ka oma esimese meeskonna, lisaks juhile ka alluvad. Nii ma koos nendega aastakümneid kasvasin.

2019. aasta oli minu jaoks murranguline. Ma hakkasin tööle väikeses mittetulundusühingus. Alguses pigem ühiskondlikult kasuliku töö vormis, entusiastlikult ja töötunde mitte lugedes. Tegin seda, mida oli vaja. Kõrvalepõikena pean ütlema, et olen väga tänulik selle eest, et tol hetkel oli mul olemas koht, kus end kasulikuna tunda. See andis mõningase turvatunde. Ma alustasin hoopis teistsugust elu, pidin ise võimalikku uut majandamise mudelit otsima ja selles hakkama saama.