Jelena Skulskaja: #46 Argielu ja unistused

Foto: Markus Tamm

Londoni Globe Theatre’is lavastatakse üldjuhul ainult selle looja – William Shakespeare’i –näidendeid. Kuivõrd Shakespeare on, nagu kogu maailm hästi teab, ammendamatu, siis pöördub Globe üsna harva mõne teise dramaturgi loomingu poole. Ja nüüd , kujutage ette, toob Caroline Steinbeis lähiajal Globe’i lavale Anton Tšehhovi „Kolm õde“. Ühes intervjuus ütles Steinbeis: „Ma võin lavastada erinevates maades erinevaid dramaturge, kuid seejuures pean ma alati meeles Shakespeare’i.“ Nii võib olla päris kindel, et ka Tšehhovit valides pidi ta Shakespeare’ile mõtlema.

Siin on kohane meenutada, et Ivanovi Tšehhovi samanimelisest näidendist on peetud vene Hamletiks. Näidendis „Kajakas“ vahetavad selle kaks peategеlast repliike „Hamletist“. Nad ei viita küll kordagi allikale, kuid Tšehhov võib olla kindel, et igas riigis ja igas keeles on kõigile selge, kust need lennukad fraasid pärinevad.