Saada vihje

Robert Kitt: majandus kui isetäituv ennustus (5)

Copy
Artikli foto
Foto: Markus Tamm, fotograaf Annika Metsla

Viimase aja avaliku ruumi majandusteemalised arutelud pulbitsevad kirgedest. Nii mõnedki teadlased ja ametnikud on muutunud aktivistideks, kes loovad usalduse asemel umbusku. Liiga sageli jääbki lõpuks teemakaugel inimesel mulje, et asjad on tegelikult must-valged ning lahendus kõikidele probleemidele on ühes-kahes otsuses, mida rumalad otsustajad ei tee, ning energia on kallis, majandus ei kasva, maa on külmand ja kärss on kärnas. Kuidas saab ekspert luua umbusku ning miks jääb avalikust ruumist lootusetuse tunne, et meil on kõik halvasti?

Lootusetuse anatoomia

Juba hallidest aegadest saadik on arusaamatuid või seletamatuid nähtusi pandud kõrgemate jõudude arvele. Teaduse arenedes tekkisid teooriad ning nähtusi hakati selgitama mingisuguste teaduslike käsitlustega. Kuid ka teadus areneb ja arengu käigus lükkavad uued teooriad vanad ümber. Kuid mis teha, kui sõnaosavus või argumenteerimisoskus ei küündi Popperi falsifitseerimisnõueteni? Nagu ka meediast sageli näha võib, on „heaks lahenduseks“ hõbekuulide kasutus. Lihtne on ju maailma kirjeldada must-valgelt või lihtsate lahendustega, andmata aru, et tegelikult on lahendused keerulised. Kui Nassim Taleb soovitab pidevalt katsetada ning väikeste sammude abil ettevaatlikult edasi liikuda, siis see tee võtab aega ning on keeruline. Kui argumenteerida ei oska, on kõige lihtsam välja tulla kontrollimata narratiiviga, mis väidetavalt kõik probleemid ära lahendab. Olgu selleks majanduse käivitamine, energia- või tervisekriisi lahendamine või halvemal juhul klooriga vähi ravimine.

Tagasi üles