Helen Sildna: muusikamajandus kui ökosüsteem

Foto: Markus Tamm, fotograaf Laura Nestor

Ma ei unusta kunagi hetke, kui aastal 2007 kuulasin Islandi muusikaekspordi juhi Anna Hilduri ettekannet. Kaks slaidi sööbisid mu mällu: esimene neist „koostöö“ ja teine lihtsalt üks number: 320000. Jutt oli lihtne ja selge: „Meid siin Islandil elab kokku 320000 inimest, muusikas ja kultuuris on meil ellujäämiseks kaks tingimust: peame olema rahvusvahelised ja leidma publikut ka väljaspool Islandit ja tegema omavahel tihedalt koostööd.” Selleks ajaks olid nii Björk kui Sigur Rós kogu maailmas tuntud ning saareriigi loovus pulbitses nagu kuumaveeallikas.

Sel hetkel kaotas minu jaoks alatiseks kehtivuse argument, et väike rahvaarv või piiratud siseturg on rahvusvahelise läbilöögi takistuseks. Aastal 2009 alustasime festivaliga Tallinn Music Week. Sellest on saanud Eesti muusika rahvusvaheline esitlusfestival, kuhu toome kokku maailma muusikatööstuse otsustajad. Tulgu kohale ja armugu Eestisse! Kõrvus kõlas ka teine tingimus – koostöö. Tuleb luua midagi, mille nimel liidame jõu ja pingutused kogu valdkonnas.

Mis on vahepeal toimunud?

Tänaseks on tehtud palju järjepidevat tööd. Edulugusid on nende aastatega tekkinud ja vahel ka kustunud, kuid tuntud artistinimed, välistuurid ja plaadilepingud on vaid jäämäe tipp. Vundamendiks on tugistruktuuride pidev, pikaajaline, enamasti nähtamatu töö. Isegi kui mõni artist tegevuse lõpetab või mõnele õhinaga kuulutatud eduloole järgneb vaikus, loob see veealune võrgustik järjepideva süsteemi, mis on ühel hetkel piisavalt tugev, et pidama jääda. Kui tegijate kiht on piisavalt tugev, siis teadmised ei kao, vaid ladestuvad Eestisse. Seetõttu on vaja investeerida süsteemi, mitte üksikutesse edulugudesse.