Ain Kivisaar: müstiline eluase

Foto: Markus Tamm, fotograaf Janne Jüsnä

Eestlased on vägagi kinnisvarausklik rahvas. Ametliku statistika kohaselt elab ligi 80 protsenti eestlastest oma perele kuuluvas kodus. Samal ajal oluliselt jõukamal Saksamaal ületab isiklikus kinnisvaras elavate perekondade osakaal vaevalt poole ning veelgi jõukamas Šveitsis jääb vaid 40 protsendi lähedale. Ilmselgelt ei peitu juurpõhjus maarjamaalaste üle ääre ajavas rikkuses, vaid pigem aastakümnete(sadade?) jooksul kinnistunud mütoloogilises uskumuses OMA kodust.

Kinnisvarahinnad ja euribor on püsiteemad nii sõprade ringis kui perekondlikel koosviibimistel. Kõlab uskumatult aga märkimisväärse osa aktiivses tööeas inimeste hobide hulka kuulub kinnisvarakuulutuste regulaarne skrollimine. Ja seda isegi siis, kui uue eluaseme soetamine pole akuutsete tegevuste topis. Koroonaaja hobiviroloogide ja asjahuviliste sõjaekspertide arv kahvatub kaameks iseharitud kinnisvaraekspertide kõrval. Kadestamisväärse vilumusega orienteerutakse nii Mustamäe korterite ruutmeetrihindades kui tuttuute eluasemete soodustuse suuruses. Ja ega imestamiseks polegi suurt põhjust, kuivõrd kogu kinnisvaraalane info on kõigile vaid mõne hiirekliki kaugusel vabalt kättesaadav.